Sama Fatan

18. Osa

  " Viin su koju?" Uuris Gabriel, kui me tema toas logelesime.

" Kui viitsid." Vaatasin talle silma. Ta noogutas ja tegi mu ninale musi, mille peale ma silmi pööritasin.

" Mida?" Naeris ta. Teesklesin solvunut ja pöörasin end sellili ning vaatasin lage.
" Mille peale sa nüüd solvusid?" Naeris ta, turtsatasin ja viisin käed rinnale risti.
" Kallis... palun vabandust." Sõnas ta kurvalt.

" Mille pärast?" Turtsatasin ja proovisin kõigest väest kalki nägu ees hoida.

" Emm..." Ta kehitas õlgu. Pöörasin pea tema poole ja vaatasin mehele silma.

" See oli kõige parem suudlis, mille ma oma elu jooksul saanud olen." Sõnasin irooniliselt ja soovisin ta mõikaks, millele ma vihjasin.

" Ah et preilile ei sobinud see, mida ma talle pakkusin?" Kergitas ta mänguliselt kulmu.

" Tubli, hakkab minema."

" Ja mis paneb teid arvama, et olete paremat väärt?" Tegi ta tõsise näo pähe, mille peale ma teda küünarnukiga ribidesse lõin.
" Auts... te olete veel vägivaldne ka." Tähendas ta. Turtsatasin ja tegin mossis näo pähe.

" Ise tead..." ajasin end püsti ja jäin teda ootama uksepiida najale seisma.
" Lähme." Sõnasin. Mees tõusis, võttis oma tagi ja hakkas võtmeid otsima.

" Laua peal." Ta vaatas mind tänulikult ja haaras need.
Kõndisin ees läbi koridoride, mis mulle juba enam-vähem tuttavad.

" Milline on Carteri tuba?" Uurisin.

" Emm... ma ei oska sulle nii öelda, aga see on kolm ust enne minu tuba." Me juba möödusime sellest, seega jääb loota, et ta on elutoas ja ma saan talle ' headaega' öelda.

Möödusime ka elutoast, aga teda polnud seal. Ohkasi ja kõndisin nüüd Gabrieli järel. Me suundusime garaaži ja istusime mehe Jeepi. Võtsime suuna linna poole.

" Kas sa oled solvunud?" Uuris ta.

" Ei." Vaatasin liiga entusjastlikult. Ta vaid raputas kergelt pead ja asetas käe mu reiele, mille ma viisakalt ära võtsin. Mees kortautas mu käitumise peale kulmu ja asetas selle tagasi.

" Kas sa võid?!" Lõin ta käe ära ja naersin.

" Aimult mina võingi." Muigas ta ja võttis mu käest kinni ja pigistas seda. Me jõudsime metsast välja ja hakkasime mööda väikest teed sõitma, et jõuda maanteele.

" Kas mulle ainult tundub või meid jälitatakse?" Kergitasin kulmu ja vaatasin mehele otsa.

" Miks sa nii arvad?" Kortsutas ta kulmu ja taatas tahavaate peeglisse.

" Viimase pöörde ajal nägin ma taga autot sõitmas, aga tal ei põlenud tuled ja see sõitis aeglaselt. Ja kui sa arvad, et see on vast mingi romu siis sa eksid." Rääkisin mille peale ta natuke kiiremini sõitis ja märkas ka ise taga üht autota.

" Jama, et pime on, aga see auto ei kuulu mu karja ja siin lähedal ei ole ühtegi suvilat või muud maja.. äkki eksis ära?"

" Võimalik.." aga see ei seleta tulesid ja aeglast sõitmist.

Maanteele jõudes ümbritses meid järsku kolm autot.

" Gabriel! Meid sihitakse." Sõnasin hirmunult ja vältisin pilku meiega paraleelselt sõitva autoga.

" Pea alla." Ta silmad muutusid peaaegu, et mustaks ja ta võtis kusagilt relva valmis. See kõik käis nii kiirsti. Mina tegin end kiiresti rihmast lahti ja kükitasin maha silmi kõvasti kokku pigistades. Mõned pisarad pääsesid välja. Ma olin nii hirmul. Auto tegi mingelid ime vigureid ja ma lõin oma pea kuhugi ära ja kuulsin ainult summutatud laske.