Sama Fatan

5.Osa

Kolmapäev, mulle ei meeldi see nädalapäev absoluutselt. Ma peaksin täna minema koos Carteriga treenima, nagu ta eile lubanud, aga eks seda veel näeb kas läheme. Ma ootan, aga samas miski hoiatab mind, et tuleb ettevaatlik olla. Istusin just autosse ja võtsin suuna kooli poole. Siiani olen ma väga rahul autoga, aga see võib tuleneda ka sellest, et ta on mul olnud alla päeva. Koolini on max kümme minutit, oleneb kuidas sõidad. Ma jõuan sinna viie minutiga. Kohale jõudes oli aga raskusi parkimis kohaga leidmisel. Terve parkla on autosi paksult täis. Nägin eemalt, kuidas Carter lehvitas ja näitas, et seal on üks koht. Sõitsin sinna, parkisin ära ning tulin uhkusega autost välja.

" Ma ei teadnuki, et sul auto on." ütles blondiin, kes eile solvunut mängis.

" Ja ma ei tea siiani sinu nime." mainisin kulmu kergitades ja Carterile kalli tehes ning tema käe alla jäädes.

" Õigus jah. Kevin." naeratas ta mulle ja ulatas käe.

" Meeldiv tutvuda." noogutasin, naeratsin ja andsin talle käe.

" Olgu aitab juba, hakkame minema." Kiirustas Carter ebamugavalt taga. Pööritasin silmi ja järgnesin talle, kui ta mind kättpidi tõmbas kooli poole.

" Mis tund meil esimene on?" pärisin. Poisi nägu tõmbus muigele.

" Täna on nädala parimpäev. Ainult kehaline. Me läheme vanale sõjaväe õppusrajale." Ohkasin.

" Nüüd olen ma rohkem kui sada protsenti kindel, et ma vihkan komlapäevi." oigasin ja lohistasin jalgu.

" Ah... ära suhtu sellesse nii pessimistlikult, ma luban sulle, et see tuleb tore koolipäev ja sa hakkad kolmapäevi armastama." Muigas ta.

" Haha... Kindlasti." ütlesin tüdinenult. Jõudsime riietusruumideni, mina läksin tüdrukute omasse ja poisid enda omasse. koheselt kui sisse astusin jäid tüdrukud vait ja vaatasid mind põlastava pilguga. Nagu arvata ei teinud ma neist välja vaid panin kiiresti dressid selga, oma uued tossud jalga mis ma esimesel päeval Ameerika mandrile jõudes ostsin. Ning riided panin ma ilusti kokku ja kappi ning väljusin ruumist, kust tuli jälle juttu. Kuulsin, kuidas sammud lähenesid, keerasin ringi ja seal seisis tüdruk, kelle on pruunid juuksed, ta on minu pikkune.

" Ma olen Ashly. Vabanda tüdrukute pärast, neile lihtsalt ei meeldi, kui mingi uus tüdruk nende nö. " Koha" ära võtab, mida neil kunagi olnud ei ole." rääkis ta kergelt naeratades, noogutasin kaasa.

" Emm.. Vabandus vastu võetud?" ma ei olnud päris kindel mida öelda, seega jahm...

" Imeline, Kas lähme?" Viipas ta saalile, kus juba poisid olid endal näol suur naeratus. Noogutasin ja hakkasime jalutama mööda koridori saalipoole.

" Niisiis kust sa tuled ja kuidas sa Carterit tead, te suhtlete liiga lähedaselt, et olla teist päeva tuttavad." lobises ta, niiet ma ei jõudnud järge pidada ning naeratasin talle.

" Võtta nüüd tagasi ja üks küsimus korraga."

" Vabandust. Minu viga." ütles ta käed üles visates ja naerdes.

" Niisiis, kust sa tuled?" Alustas ta uuesti.

" Aafrikast." sõnasin ja vaatasin ta ilmet, ta mõtles natuke ning jätkas.

" Ja kui kaua sa seal elasid?" hakkasin naerma.

" Sa küsid täpselt samu küsimusi mida Carlos eile. Ning vastus: kogu oma elu." ütlesin ning samal hetkel jõudsime saali.

" Ahsoo. Huvitav..." sõnas ta veidi pingeliselt, noogutasin ja vaatasin oma selja taha, seal seisis Carter.

" Vabandust, aga ma röövin hetkeks ta ära." Ütles poiss ja vaatas vabandavalt Ashlyle otsa tüdruk noogutas ütles mulle tsau ning läks tagasi teiste juurde, kes olid saali jõudnud.