Sama Fatan

8. Osa

   Kõndisin kiirelt ja pahaselt poodi, isegi kui ma tahaks vihane olla ei suuda ma seda. See hirmuta mind, ma ei saa oma emotsioone kontrollida, eriti siis, kui asi puudutab Gabrieli, ma vihkan seda. Võtsin endale korvi ja hakkasin puuvilu sisse kuhjama, kuna ma olen nende järgi hull. Võtsin kilekoti ja panin sinna sisse viis õuna, ning asetasin selle korvi, sama tegin ka banaanidega ja ploomidega, mis nägid nii head välja. Kõrval vahes tegutses Gabriel oma porganditega, see häiris mind, kuid mingit moodi andis kindlus tunde. Läksin edasi müslide juurde, kuna ma armastan neid ning siis võtsin veel paki piima. Kõndisin kassade juurde, ning ladusin toidu lindile. Minu õnneks ei olnus järjekorda veel tekkinud, kuna kasapidaja avas kassa alles.

" Tere!" sõnas kasapidaja nagu robot. Ütlesin ka viisakusest tere ja maksin vajamineva summa ära, panin  toidu suuremasse kotti ning väljusin poest.

" Kas sa mind ei ootagi?" kustus kellegi nördinud hääl.

" Ma juba unustasin, et sa ka siin oled." vastasin tüdimusega Gabrielile, kes minu kõrvale oli jõudnud.

" Ei või olla." naljatas ta, kuigi see oli tõsi, ma tõesti unustasin ta kahekümneks minutiks. Liikusin auto juurde ja sõitsin minema. Võtsin suuna kodupoole, kuigi mõte oli ka käia Carteri juures. Koju jõudes pakkisin asjad lahti ja võtsin endale ühe banaani ja läksin magamis tuppa arvutisse. Enamus asjad, mis mul on olen ma saanud kuu tagasi, kui ma Ameerika mandrile jõudsin ja esimest korda elus suures keskuses käisin. See oli üks meeldejäävamaid päevi minu elus. 

" Jaa?" ütlesin, kui võtsin telefoni vastu, mis helises.

" Hey Sam, kuidas läheb?" küsis Carter.

" Oh.. sina. Tead, kui väsinud ma olen sellest koju sõidust ja poes käigust? Ma tahaks vihane olla, aga ma ei suuda või õigemini, ei saa. Mis toimub?" kurtsin sõbrale oma muret vajudes toolile lösakile.

" Kelle peale sa vihane tahad olla?" uuris ta. Ohkasin sügavalt ja hõõrusin otsaesist.

" Eelkõige Gabrieli peale, aga sina oled järgmine." ütlesin ähvardavalt.

" Ohhh... Sa vist leidsid oma hingesugulase." alustas ta rõõmsalt, kuid siis vajus ära.

" Sa leidsid oma hingesugulase." kordas ta enda vaikselt ja mõtlevalt.

" Appi. Su sugulane on Gabriel. Oheii." pomises ta murelikult ja kartvalt?

" Ja ma tean seda sa ei pea seda kordama." pahandasin.

" Vabandust. Aga me peame kiiresti kokku saama. Ma tulen sinu juurde." rääkis ta kiirelt ja pani toru kinni. Ohkasin ja otsustasin endale midagi mugavamat selga ajada. Otsisin kapist dressid ja T-särgi, ning panin need selga. Keksisin alla ja tegin seal natuke korda.

" Ma olen kohal." kostus poisi hääl koridorist.

" Kas ma jätsin ukse lahti?" küsisin Carterilt, kui olin esikusse jõudnud.

" No... igatahes lukus see ei olnud." sõnas ta, kui võttis jalanõusid ära.

" Mis see on?" pärisin vaadates raamatut, suurt ja vana raamatut , mis oli Carteri jalgade juures. Poiss võttis selle kätte ja me liikusime koos elutuppa.

" See mu sõber on legendide raamat, või õigemini kogumik. Räägib ka tüdrukust, kes tuleb mustade juurest." rääkis ta.

" Hei... Nad pole muustad vaid nutellad." tegin märkuse, et õhkkond oleks natukenegi rõõmsam, muidu on tänane päris mase päeva väljaarvatud puuvilja kohvik hommikul.

" Olgu saime naerda, nüüd tõsistemade teemade juurde." sõnas ta ja lehitses raamatut.

" Niisiis, siin on legend sinust." ütles ta tõsiselt.