Sama Fatan

15. Osa

Kui kool oli läbi käisin kiirelt kodust läbi ja sõitsin siis eksamitele. Ma kavatsen täna saada Mootorratta load kätte. Peagi olin ma klassikalise maja ees. Parkisin auto ära ja läksin sisse. Sees oli väga korrektne paigutus. Liikusin info letti juurde ja küsisin kus eksameid tehakes, ta juhatas mu viisakalt kabinetti, kus ootas mind juba üks proua.

" Tere!" sõnasin kui sisse astusin, naine vaatas mind mõõtvalt, nina püsti ja viipas toolile.

" Siin on eksam, sul on selle lahendamiseks üks tund. Alustage." rääksi ta üleoleva tooniga, kortsutasin kulme, võtsin paberid vastu ja hakkasin lahendama. See oli kerge, paar küsimust oli, kus võttis rohkem aega, aga ma sain need paberid pole tunniga tehtud. Naine vaatas mind kahtlustavalt ja saatis mu sõidu eksamile.

" Oi tere Saam, tore sind siin näha." üllatus mees, kes oli mind õpetanud sõitma, peab mainima, et ma ei tea ta nime siiani.

" Tere jah." naeratasin talle ja kõndisin rõõmasalt nahktagid mehe juurde.

" Kui see oleks minu teha annaks ma sulle kohe load kätte, aga vaat ei saa." Kehitas ta õlgu naljatades.

" Ikka juhtub." naeratasin ja liikusin temaga rattani. Panin kiivri pähe ja tegin nii nagu oli vaja, et paberid kätte saada. Peale kahte tundi olid mul paberid käes, Aleksander ütles, et ka see oli esimene kord, kui keegi nii kiiresti load kätte saab. Ma tänasin teda lõputult, kuna ilma selle meheta, oleks ma pidanud ootama paar kuud, et neid pabereid näha.

" Hallo?" küsisin, kui võtsin telefoni vastu.

" Sama, kus kurat sa oled?" kostus Gabrieli kuri hääl.

" Autos." muigasin. Ta on kurjana väga seksikas ja ma ei saa midagi teha, et see toob mulle muige suule.

" Autos? Ja kus su auto on?" leebus ta.

" Tee peal." purskasin naerma.

" Sama, asi on tõsine, kus sa oled, mul on sind vaja." ta hääl läks jälle tõsiseks.

" Olen kodu poole teel. Mis mureks kallis?" uurisin mureliku häälega, mida ma absoluutselt ei olnud.

" Oh, tore. Alfad on siia poole teel." rääkis ta.

" Oota mida?" kisendasin.

" Miks nad tulevad? Kas nad teavad minust? Mida me teeme?" kuhjasin te kohe uute küsimustega üle.

" Rahu kallis, Arvatavasti teavad jah. Ma ei tea, miks nad tulevad aga head see ei tõota. Ja me ei pea hetkel midagi tegema." sõnas ta. Ohe väljus mu huulilt, peas kerkisid mõtted, millised nad on ja miks nad siin on või õigemini siia tulevad.

" Olgu ma jõuan enda koju ja eiran olukorda." mainisin veel ja panin kõne kinni. Päriselt, mul on uut telefoni vaja. Huvitav fakt veel, ma ole isegi Gabrieli karjaga kohtunud. Turtsatasin. Ma loodan, et ei pea seda ka kunagi tegema. Mees helistas mulle veel paar korda, kuid ma eirasin neid teadmata miks, mu lihtsalt ei olnud tuju kuulata seda mõttetut loba, isegi kui see pole seda.

Kõndisin oma tuppa, otsisin kapist midagi mugavamat selga ja suundusin vanni tuppa. Võtsin meigi maha, vahetasin riided, eelmised panin koos teistega pesumasinasse ja panin veel selle üürgava masin tööle. Liikusin alla, et midagi hamba alla pista, kui kõik tundus nii maitsetu. Sõin õuna ära ja suundusin kohe vetsu et see välja oksendada. Mu ninna torkas mingi magus lõhn, tundsin kuidas mu meeled selle lõhna asukoha ära tundsid ja juba ma olingi teel sinna, kust see magus vere lõhn tuleb. Silmad püüdsin kinni ühe mehe, kes kõnnib metsast välja saanil kuusk. Tal oli käel väike haav arvatavasti okstest. Olin hetkega tema jures ja lõin oma hambad talle kõrri. Oli kuulda karjatust ja edasi vaikust. Tundsin naudingust kui soe vedelik mu kurgust alla läks, imesin veel ta verest tühjaks tundmata süütunde kübetki. See oli nii hea. Jätsin elutu keha oma kohale ja otsisin paaniliselt uut toitu. Tundsin metsloomade verd, kuid see ei olnud nii magus ja kutsuv kui inimese oma. Kuna hetkel ei leidnud ma ühtegi inimese lõhna ja linna ma ei plaani minna, et end kätte anda otsustasin oodata ööd. Olin paari minutiga kodus. Peeglist vaatas mulle vastu nooruk, kelle suu ümber oli verine, hakkasin just seda ära limpsima, kui uksest tormas sisse ei keegi muu kui auväärt Gabriel Warrior isiklikult. Ta vaatas mind ehmunult ja muret täis pilguga.