Sama Fatan

11. Osa

Me ei olnud kaua sõitnud, umbes kolm minut, aga mu silmad hakkasid kinni vajuma.

" Kaua sa maganud oled?" uuris Gabriel, kehitasin õlgu ja proovisin silmi lahti hoida, kuis see oli lootusetu ja ma jäin magama.

Ärkasin üles voodis, kuis mitte enda omas. Tõusin istukile ja jäin tuba vaatama, see oli üpriski maitsekas, seinad olid tume sinised, mööbel aga hallikas või pruun, väga hästi aru ei saanud. Ajasin end püsti ja liikusin ukse juurde. Tegin selle lahti ja upitasin end üle ukse piida, vaatasin paremale ja vasakule, ega autosid ei tule. Iroonia. Otsustasin minna paremale, tundus parem mõte. Ja oligi, seal oli trepp. Läksin ettevaatlikult alla otsides Gabrieli. Maja oli suur, kuid mitte villa, see oli suur ja ilus elumaja.

" Kus kohas ma olen?" pomisesin, kui avastasin end ei kusagilt? Ma ei taha tõdeda, aga ma olen vist eksinud, kui see võimalik on.

'Kallis, kus sa oled?' kuulsin Gabrieli, arvatavasti otsib ta mind ka.

'Sooviks ise ka teada' vastasin talle sarkasmiga, peab märkima, et ma olen viimasel ajal päris sarkastiline, või ainult mulle tundub nii?

'Kirjelda seda kohta.' palus ta mind.

'Kas sa ei saaks lihtsalt oma sisetunnet kasutada? See ei ole siiani sind alt vedanud.' märkisin juurde. Kuulsin, kuidas ta vingus ja paari minuti möödudes oli mees minu silmapiiril.

" Tere hommikust." sõnasin, kui ta minu kõrvale jõudis ja mind oma kallistusse tõmbas.

" Kuidas sa siia said?" päris ta.

" Sind otsisin." sõnasin ja ta vaatas mulle suure naeratusega otsa.

" Mida?" ei mõiganud ma, miks tal selline tola nägu peas on.

" Tore, et ma sul ikka meeles olen." rääkis ta.

" Ja miks ei peaks olema?" vaatasin teda küsivalt. Me olime vahepeal kööki jõudnud. Mees aga kehitas õlgu ja hakkas külmkappis tuhnima.

" Muide, kus me oleme?" uurisin, Gabriel kõndis minu juurde, käes võileiva materjal.

" Minu juures." muigas ta ja toetus oma kätele, kummardus minuni ja tegi mu huultele kerge musi. Gabrielil on tume pruunid juuksed, mis on üles sätitud, pruunid silmad ja kena päevitunud nahk ja mainimatta ei saa ka jätta tema lihased, ühesõnaga tal oli täiuslik välimus.

" Kas mitte jõllitanmine ei pidanud ebaviisakas olema?" noris ta.

" Oleneb, kes jõllitab ja kas see on häiriv või mitte." sõnasin muie näkku kerkimas. Mees naeratas mulle oma valgette hammastega ja ulatas mulle võileiva, mille ma vastuvõtsin ja siis sööma hakkasin, see on nii hea.

" Maitseb?" uuris ta.

" Jep." naeratasin. Mees istus minu kõrvale ja alustas enda võileiva söömist.

" Mis kell on?" küsisin, kuna mul ei ole aimugi, kui kaua ma siin olen olnud.

" Emm... Pool üheksa." sõnas ta kella vaadates, mida ma enne ei märganud. Noogutasin ja tõusin püsti.

" Kuhu sa lähed?"

" Sa käitud jäle nagu vastutustundlik lapsevanem." tähendasin.

" Ja sina nagu vastutustundetu teismeline." naertatas ta mulle vabandavalt.

" Me rääkisime sellest." tegin solvunud näo pähe, kuigi seda ma ei olnud.

" Ma tean, seega ära kutsu mida lapsevanemaks ja vasta mu küsimusele, kuna mul pole mingit viitsimist sind jälle mööda aja taga otsida." põhjendas ta .