Sama Fatan

14. Osa

    Jeah, uus koolipäev on algamas. Olgu, ma tegelikult ei oota seda. kuid hea asi on see, et ma näen Carterit, kui ta otsustab kohale ilmuda. Kui sa mõtled, kas ma olen õnnelik, et näen ka Gabrieli, siis vastus on: ma ei tea. Mul ei ole tema vastu selliseid tundeid, nagu temal minu vastu. Ma tunnen end isagi süüdi, kuna olen vahel liiga karm temaga. Hingesugulase värk ei ole asi millest ma aru saan. Osa räägivad, et sa tunned oma hingesugulase lõhnast ära, teised jälle kui sa teda puudutad siis tunned sädemeid nahal. Mul ei ole kumbagi. Jah, Gabriel lõhnab hästi ja ta tekitab minus mingit sorti ärevust. Ma saan öelda, et tunnen tema vastu iha ja füüsilist tõmmet, olgu tema emotsioone tunnen ma ka, aga nende eristmiseks kulub aega. Jah, ta on tõsiselt ilus ja seksikas ja sobiks ideaalseks poisssõbraks ja abikaasaks ja ta meeldib mulle, aga ma ei usu, et meist midagi saab. Ta on nii võõras ja samas nii lähedane ja tuttav. 

Võtsin veel ühe banaani kätte ja lippasin autosse, et sõita kooli. Panin auto tööle, samaaeg toppisin banaani suhu ja tagurdasin välja. Panin veel raadio tööle, et üles ärgata ja sõitsin rahulikult sihtpunkti. Parkisin kohale mille ma olin juba omastanud ja liikusin majapoole, kuhu suur hulk õpilasi sisse vooris. Esimene tund pidi olema ajalugu, tund mis on enamvähem normaalne. Ajalugu on minu arust põnev, eriti kui on normaalne õpetaja, kes teeb tunni põnevaks.  

" Hei Sama!" hüüdis Ashly. Naeratasin talle ja tervitasin teda. Tüdruk tuli minuni särav naeratus näol.

" No mis sa õitsed lilleke?" pärisin, kuna ma olen enam kui kindel, et selletaga on mingi poiss.

" Tead Kevinit, see blondiin Carteri kambast?" küsis ta üle. Noogutasin ootus ärevalt.

" Nii.." 

" Ta kutsus mu välja!" kiljatas ja hakkas käsikokku lüües kohapeal ülesalla hüppama.

" See on täiega tore. Ma olen su üle õnnelik." sõnasin ja kallistasin teda.

" Appi, mida ma selga panen?" hakkas ta paanitsema ja närviliselt sõrmedega mängima. Lükkasin kappi ukse kinni ja vaatasin talle viltu otsa.

" Düüd, sa oled nii kena, et kannad isegi kartuli kotti ilusti välja ja kui tema sind välja kutsus, siis ära muretse, ta näeb sinus rohkemat, kui tükk liha. Ja kui sa tahad, võin ma sind aidata riiete osas, kui sa mu maitset usaldad." pakkusin välja.

" Sa oled ingel." sõnas ta ja kukkus mind kallistama. Patsutasin piinlikult ta õlale. Mille peale ta piinlikust tundes mu pealt maha tuli.

" See on okei" sõnasin.

" Tüdrukud, miks te tunnis ei ole?" kostus Gabreili hääl koridori alguses. Panin alles nüüd tähele, et siin viibime ainult meie.

" Kohe läheme Mr. Warrior." Sõnas Ashly alandlikult ja vaatas maha. Muigasin. Ja tirisin tüdruku endaga kaasa.

" Ja kuhu teie preili Fatan lähete?" küsis ta, ilmselt nautis oma võimu , mida enamikud õpetajad siin teevad.

" Tundi Mr.Warrior." sõnasin võltsilt naeratades ja mine ma hiilides. Kuulsin kuidas ta veel tursatas ja oma teed läks. Päris huvitav viis hommikuseks tervituseks.

" Mis teie vahel toimub?" küsis Ashly uudishimulikult.

" Meie vahel? Midagi, peale räpase seksi." sõnasin naljatades, tüdruk purskas naerma ja me astusime ajaloo klassi sisse, kust saime õpetaja noomituse ja läksime oma kohtadele, Ashly otsustas minu kõrvale istuda.

" Nii... Kuna kaks preilit otsustasid hilineda. Tulge klassi ette ja kandke oma kodune töö ette." sõnas vanem meesterahvad, kellel on kulunud pintsak seljas ja prillid ninal. Ajasime end Ashlyga püsti ja vantsisime klassi ette. Ashly alustas ja ma olin talle tohutult tänulik, kuna ma olen väga kehv alguste tegemises. Seega kui ta lõpetas oma osa jätkasin ma Prantsuse revulutsiooniga. Rääkisin, miks see algas, mis olid etapid ja nautke ka Napoleonist.

" Väga hästi tehtud. Aga ärge enam hilinege."  leebus ta ja me saime oma viied kätte. Tund läks nii nagu läks, endamus klassi magas, Kate värvis küüsi, niiet ma ei saanud hingata ja ootasin piineldes tunni lõppu. Järgmine tund oli kehaline. Läksin klassist välja loomulikult koos kellaga ja märkasin alles siis Carterit.

" Helou! Kuidas kulgeb?" küsisin mänguliselt ja viskasin käe üle ta õla nagu  teevad need vene mini gänksterid, keda ma kord arvutist juhtusin vägema. Carter itsitas nagu väike tüdruk ja teised poisid muigasid.

" Sa näed välja nagu pärdik." mainis Marcus, kellega ma olin eelnevalt tutvust teinud.

" Peangi, ma kasvasin nendega üles." naersin ja sedategi kogu kamp. Võtsin käe ära, kuna see oli ebamugav asend. 

" Niisiis, kuidas läheb?" uurisin uuesti.

" Imeliselt, tänan küsimast, kuidas teil?" mängis ta džentelmanni.

" Oh, imeliselt, vaadake, päike paistab ilm on suurpärane, nagu ka minu tuju." sõnasin nagu keskaja preilid.

" Päike paistab mis?" muigas Carlos. Vaatasin välja ja tegin nördinud näo pähe, kuna lörtsi sadas, oleks siis vähemalt lumi.

" Ära nuta lilleke, päike paistab endiselt, lihtsalt pilvetaga." patsutas Carter kaastundlikult mu õlale. Kaval muie tuli mu näole.

" Oh ei , mitte jälle..." vingus Carter, kui seda nägi. Kergitasin kulmu ja vaatasin teda nagu alamat. Carter jäi seisma ja ma olin valims talle selga hüppama, kuid, nagu ikka on Gabriel alati kohal, kui  midagi toimud. Olin just õhud, kui te hääl peatas mu ja ma maandusin tagasi kohale, kust alustasin hüpet.

" Mida te oma arust teete, ega see lasteaed ei ole." pahandas ta ja see ajas mu naerma.

" Mis siin nii naljakat on preili Fatan?" küsis ta kergelt ärritudes, mis ajas mind veelgi rohkem naerma ja teised poisid ühinesid minuga ja ka ülejäänud koridor muigas õrnalt. Varsti naerid kõik peale Gabrieli, kes seisis vankumatult ühekohapeal ja vaatas mind kurjalt, ta pilgust võis tegelikult lugeda, et tal on väga lõbus. Ta hoiab kurja pilku teise jaoks.

" Mis siin toimub?" küsis Härra Danton Gabrielilt, kes näitas minu peale. Vaigistasin hetkeks naerma, kuid kui nägin õpetajate nägusid hakkasin uuesti naerma. Varsti oli terve kooli tulnud vaatama, mis siin toimud ja kõik naersid. Tõestus naer on võimalik ahelreaktsioon. Ja nii möödus terve tund, kuniks mu suu oli krampis ja valutas. Kõik hakkasid vaibuma, kuid naeratused ja lõbusad näod jäid alles. Ma võin uhke olla, tegin terve kooli rõõmsaks.

" Kes selle eest vastutab?" kostus kuri hääl. Olgu, võib-olla ma eksisin direktor ei olnud kohe kindlasti mitte rõõmus. Ta vaatas oma kulli pilguga ringi. Tõstsin ettevaatlikult käe.

" Sina," viitas ta minu peale:" tuled minuga." rääkis ta kurjalt ja hakkas liikuma. Vaatasin ringi.

" Soovige mulle edu." sosistasin kõvasti, endamus soovisid edu, teise näitasin pöialt ja kolmandas lihtsalt saatsid mulle julgustava naeratuse. Liikusin keskealise mehe järel, naeratus endiselt suus. Ta avas oma kabineti ja käskis mul võtta istet puust toolile, mis ei paistnud kõige uuem ja mugavam. Direktor võttis ise ka istet ja vaatas mind altkulm.

" Mis see pidi tähendama?" nõusid mees.

" See oli teaduslik eksperiment. Ma tahtsin tõestada, et kas ahelreaktsion toimid naeru abil ja nagu näha minu hüpotees osutus tõeseks." rääkisin enda arust füüsikute keeles. Direktor muigas ta vistkas pilgu paberitele.

" See on hea, kui te teete katseid ja arendate ennast sellega, aga palun ärge korraldage seda tundide ajal." rääkis ta. Uskumatu, et see mees jäi uskuma minu teadusliku jura. Naeratasin talle vabandavalt. Mees oli nüüd täiesti leebunud, tegi veel mõned märkused ja lasi mul minna. tegin ukse lahti ja terve kool vaatas mind küsivalt. Ma teadsin, et nad olid tulnud kuulama meie vestlust juba siis kui ma istet võtsin tajusin hääli ja liikumist. 

" Kõik läks hästi, aitäh toetuse eest." sosistasin, kuna mul pole vaja diret jälle vihastada. Kõik hajusid vaikselt laiali. Gabriel, Carter ja poiste kamp ootasid mind kehalise ukse ees.

" Mida sa talle rääkisid, et ta sind koolist välja ei visanud?" päris Kevin üllatunult.

" Et ma tegin mingit teadusliku uuringut, kas naeru saab kasutada ahelreaktsioonina. Talle see sobis." muigasin ja teised naersid vaikselt.