Sama Fatan

12. Osa

¤¤¤Endiselt Gabriel¤¤¤

" Mis temaga on?" küsisin meeleheitlikult memmelt. Vana naine ohkas ja tupsutas niiske rätikuga Sama pead.

" Ta on pooleldi libahunt ja pooleldi vampiir." sõnas memm. Jäin teda uskumatult vaatama, ma võin kihlavedada, et mu silmad on samasuured, kui täiskuu.

" Aga see pole ju võimalik. Või on?" olin ma segaduses. Seda ei ole kordagi ajaloos juhtunud, vähemalt ma ei mäletaks, et oleks juhtunud.

" Pojake, siin maailmas on nüüdsest kõik võimalik." lausus memm ja võttis istet tugitooli. Sasisin kätega juukseid ja vaatasin mureliku pilguga Samat. Tüdruk näeb nii väike ja nõrk välja, kuid ta on täielik vastand minu hetkele kirjeldusele, ta on maailma võimsam olend, kui ta õpib oma võimeid taltsutada.

" Ära muretse, täna on täiskuu, tüdruk terveneb kiiresti." lohutas naine mind, noogutasin hooletult ja istusin toolile.

" Mis sellest kõigest välja tuleb?" küsisin memmele.

" Oh... Pojake, sul tuleb olla väga kannatlik ja ettevaatlik. Sa pead Lucasega koostööd tegema hakkama..." rääkis ta, kuid ma katkestasin ta:" Lucasega. Mitte kunagi, sa tead vägahästi, mida meile teinud on." pahandasin.

" Kuula ja ära sega vahele," tõstis memm häält ja jätkas:" Jah, ma tean väga hästi mida tema ja mida meie tegime. Igatahes on tema see, kes saab aidata Samal oma vampiiripoolt taltsutada. Me keegi ei tea, milleks too noor naine võimeline on. Ettevaatlik peab olema vaenlaste suhtes, kelleks ei ole ainuüksi vampiirid vaid sa tead küll, et guda-d tahavad shugabani tappa." rääkis ta pikka jutu maha, kuulasin teda tähelepanelikult. Noogutasin ja vaatasin aknast välja, öö on peagi käes.

" Kuidas ma talle seda ütlema peaks?" pärisin.

" Mitte igatahes nii nagu sa abielu ettepanekut teeksid ja ära viivita, ütle parem kohe täna." muheles naine lause alguses. Turtsatasin ning noogutasin jällegist. Nägin, kuidas Sama nihelema hakkas, tõusin kirelt püsti ja olin paari sammuga tema juures.

" Kes s.. Kus ma olen?" küsis ta kui oli end kätele toetanud ja ümbrust uudistanud, mis oli talle võõras.

" Rahulikult, heida pikali, me oleme memme juures." sõnasi ta pikali surudes.

" Ja kes on memm?" oli ta segaduses.

" Tere Sama! Mina olen memm." tutvustas naine end ise.

" Tere jahm." mõmises ta ja hõõrus oma pead.

" Kas kõik on korras?" küsisin.

" Jah, kui ma teaks, mis toimub." podises ta, väike muie tekkis suule. Vähemalt on tal kõik korras.

" Mis juhtus?" uuris ta. Memm tõusispüsti ja jättis meid kahekesi. Sama vaatas mind viltuse peaga ja kahtlustava ilmega.

" Nii lao välja." käskis ta. Boss oskab ta kohe kindlasti olla, muigasin.

" Ehk lähme õue. Täis kuu on täna." pakkusin, ning minu õnneks oli ta nõus. Hakkasime jalutama mägede poole. Neid oli siin palju.

" Niisiis..." muutus ta juba kärsituks.

" Mäletad, kui me Carteriga ütlesime sulle, et sa oled Shugaban?" alustasin, kuid ta lõikas mu jutule vahele.

" Kuidas ma saingi unustada." muigas ta mõrult.

" Sa pole mitte ainult juht ja libahunt vaid ka poolenisti vampiir." rääkisin ja sõin lause lõpu ära.

" Korda palun viimast sõna, ma ei saanud su pudinast midagi aru." ütles ta kannatamatult.