Sama Fatan

9. Osa

Ärkasin linnu laulu peale üles. Kell on juba palju, seega kooli ma ei jõua. Ajasin end püsti ja vahetasin riided. Läksin vannituppa ja pesin näo ja hambad. Edasi liikusin reipalt alla, et midagi hambaalla pista. Võtsin õunast ampsu ja kahetsen, et enne hambad pesin.

" Fui... rõve." sülitasin õunatüki prügikasi ja jõin klaasi vette peale. Mitte kunagi enam ei tee ma nii. Loputasin suu korralikult ära ja võtsin uue ampsu.

" Paju parem." rääkisin omaette ja liikusin teleka juurde. Kuna mul ei ole täna midagi tarka teha otsustasin et läheks teeks mootorratta load ära. Iial ei või teada, kuna vaja võib minna. Uurisin netist, et kuna ja kus saab teha ning võtsin ühendust ühe sekretäriga. Ta andis mulle veel mingid numbrid ja ütles mida on vaja selle tegemiseks ja nii edasi. Tänasin naist ja leppisin ühe mehega kokku, et ma tulen kell kolm mingile õppe platsile ja ta vaatab kuidas mul läheb ja siis vaatab edasi. Uurisin natuke selle vana profiili. Tegemist oli suure mehega, mitte paksu, aga suure. Tal oli pikk habe pildil ja palju tatooveeringuid. Tavaliselt on sellise hirmutava välimus taga inimene, kes armastab kasse ja hoiab öösel kaisukaru kaisus. Kuna kell saab peagi kaks vahetasin riided ära ja seadsin end valmis minema. Astusin õue, lukustasin ukse ja tundsin, kuidas keegi kaela hingab. Keerasin end kiiresti ümber ja vaatasin otsa noorele mehele, kes nägi hea välja ja oli mulle võõras. Vaatasin mees küsivalt.

"Tere. Vabandust et tülitan, aga meil on vaja rääkida." ütles ta mesimagusalt. Krimpsutasin nina.

" Hetkel ei saa. Mul on üpris kiire." Ütlesin vaadates kella, mis näitas pool kolm.

" Kui kahju, aga ehk leiate ikka aega?" küsis ta paljastades kihvad. Neelatasin ja taganesin.

" Mõni teine kord." sõnasin ja jooksin auto poole. Korraga oli mees ees. Hingasin sügavalt välja ja vaatasin teda tigedalt.

" Ma ütlesin, et mul on kiire." sõnasin randelt ja astusin tast mööda. Mees kohkus ja vaatas mulle järgi sosistades midagi ja kadus seitsme tuule poole. Hingasin kergentatult ja asusin sõitma.

" Kas see oli vampiir?" küsisin jällegist iseendalt. Kuigi vastus oli ilmselge. Kohale jõudes nägin maja ja palju mootorrattaid. Astusin asutost välja ja liikusin mehe poole, keda ma enne uurisin.

" Tere. Sina oled Sama?" küsis ta.

" Jah." vastasin. Ta noogutas ja mõtles hetke.

" Olgu alustame... Kas sa oled enne sõitnud?" küsis ta.

" Ei." oli mu vasus. Mees kohkus.

" Ohh... olgu. Ma näitan kus miski asub ja kuidas sõita ning siis on sinu kord proovida." rääkis ta. Noogutasin ja järgnesin talle. Jõudsime vana ja roostes ratta juurde. Ta näitas ja rääkis natuke masinast, andis mulle siis kiivri ja ütles, et ma paar tiiru teeks. Istusin ratta peale ja hakkasin sõitma, algul aeglaselt pärast juba üsna julgelt. Keerasin gaasi juurde ja tegin mõned kiiremad otsad. Märkasin, et mees jälgis mind suu lahti ja kutsus, siis mind enda juurde.

" Wow. Tüdruk, sul on annet.Ma ei ole siiani ühtegi õpilast saanud, kes esimest korda nii hästi sõidab. oled sa kindel et see oli ikka su esimene kord?" küsis ta kahtlustavalt.

" Täiesti."ütlesin. Ta noogutas pead ja ütles pole paha. Kuna ma mainisin talle ennist, et mul on väga kiire lubade kätte saamisega, tegime veel natuke teooriat ja läksime siis paremate rataste juurde ja sõitsime linnas ringi. Pärast ta veel kiitis mind, andis mingi tunnistuse ja ütles, et ma võin minna riiklikutele eksamitele. Lisades veel, et see on esimene kord ja ilmselt ka ainuke kord, kui keegi ühe päevaga suutis teha mingi koolituse ära. Tänasin meest ja hakkasin koju sõitma. Maja ees oli tuttav Jeep ja uks oli lahti. Kiirustasin majja ja nägin seal vihast Gabrieli.