Sama Fatan

10. Osa

" Carter ja mida sina siit leida soovid?" küsisin viisakalt, poiss mõtles hetke.

" Ma tulin vaatama, mida mu parim sõber teeb ja ehk on tal aega, aga paistab et sul on tegemist." muigas ta. Kergitasin kulmu ja vaatasin küsivalt.

" Ahah... Tore, et keegi mind ka mäletab, et ma ka olen olemas." sõnasin ja naeratasin talle.

" Vabandust, et segan, aga ma tuletaks meelde, et ma viibin ka veel siin." ütles Gabriel.

" Tore, et meelde tuletasid." sõnasin sarkastiliselt ja pöördusin tagasi Carteri pool. Carter vaatas Gabrteli ja neelatas, ta silmadesse tekkis hirm.

" Ma parem lähen. Ma tõesti ei soovi olla uue peretüli alus." vabandas ta end ja lahkus ilma, et ma oleks saand teda peatada. Vaatasin Gabrieli tuimalt.

" Mida?" küsis ta.

" Ta on mu parim sõber."

"Ja mina sinu kaaslane." kaitses ta end.

" Kaaslane, keda ma pole tunnistanud."

" Kas me peame alati tülitsema?" uuris ta.

" Ei." ütlesin ja läksin õue. Ma olen nii väsinud sellest kõigest, mis on paari viimase päevaga juhtunud. Muutusin ja jooksin kiirelt sügavma metsa poole. Väljas hakkab juba pimedaks minema, kuid mul pole mingit soovi tagasi minna, seega liikusin edasi, kuniks jõudsin mäeni. Sörkisin üles ja istusin servale ja vaatasin tähti ja kuud taevas. Täis kuu peaks ülehomme olema. Veetsin öö taevast jälgides ja kui päike hakkas tõusma jooksin kodu poole. Täna on reede ja kuna ma olen kohusetundlik õpilane pean ma koolis käima. Kolju jõudes vahetasin riided, panin kooliasjad kotti ja läksin kööki, et üks tass kohvi juua, vastasel juhul ei pea ma vastu.

Istusin autosse ja sõitsin kooli poole. Parkisin auto samale kohale, kuhu eelmine kordki ja liikusin koolimajja. Eemalt nägin Carlost ja tema üllatunud nägu. Kui ta mind märkas kiirustas ta minuni.

" Seda et kas sa tead, mis esimene tund on?" küsis ta paaniliselt.

" Peast ei mäleta, aga miks sa nii paanikas oled?" uurisin. Ta kohkus.

" Paanikas?" ei mõiganud ta. Noogutasi.

" Jah. Kas lähme? kui sa ei kavatse mulle vastata." uurisin, ta noogutas, ning me läksime.

" Asi on vist uues õpetajas." ütles ta. Ma hakkasin huvi tundma.

" Uus õpetaja? mis aine?" pärisin.

" Inglise keeles." sõnas ta. Noogutasin, ning me astusime ühiskonna klassi. Liikusin Carteri kõrvale, kes paistis pahane olevat. Istusin maha.

" Vabandust eilse pärast." ütlesin, ning ta võpatas.

" Emm... jahm, see on okei." lausus ta veidi kohmetult.

" Ei see ei ole. Sa oled minu parim sõber ja ma oleks tahtnud küll sinuga aega veeta. Ma ei tea, mis Gabrieliga juhtus." rääkisin. Ta vaatas mind ja ütles:" See on okei, ta oli lihtsalt armukade saa temast ka aru. Minuga on kõik korras." naeratas ta.

" Aitäh." tänasin teda. Õpetaja astus klassi.

" Tere õpilased, seisame püsti ka ja alustame tundi. Tere istuge. Täna hakkame kuulama ettekandeid." rääkis ta.

" Ettekanded? Carter, ma unustasin." paanitsesin. Carter hakkas naerma.

" Mida, see pole naljakas."

" No tegelikult on. Aga ma võin sind lohutada, ma tegin kõik valmis." sõnas ta uhkusega.

" Sa oled ingel." ütlesin vaikselt, kuna õpetaja saatis meile hoiatava pilgu.