Sama Fatan

19. Osa

Sellest on olnud kaks aastat. Kaks aastat, kui ma läksin koos Alfa karjaga sealt metsas. Kaks aastat, kui ma pole oma Gabrieli näinud. Kaks aastat, kui ma tunnen neid piinu, mis tekivad meie lahus olemises ja mis laastavad mind iga tund ja minut aina rohkem.
Kuid asjal on ka helgem pool. Ma olen valmis. Valmis olena Shugaban ja valmis valitsema seda maailma. Jah kaks aastat võib olla lühike aeg, et õppida kuidas toime tulla, kuid kui sinuga igapäev tegeletakse, siis on sellest täiesti piisav.
Jah see võis olla halb valik, kuid tollel hetkel oli see parim mulle. Jah ma ei mõelnud selgelt, kuid ma teatsin, et ainult Gabrieli ja Lucase abiga ma ei suuda.
Nüüd ma suudan nii füüsiliselt, vaimselt kui ja sotsiaalselt. Ma olen välja treenitud parimate käe all. Ning olen valmis valitsema. Jah Alfa karjas on Alfad, kuid mitte kõik. Neid on veel ja nende allutamiseks tuleb kas sõda või mõistev suhtumine ja koostöö.

" Oled sa valmis?" Küsis Thomas, Alfa karja juht.

" Jaa." Võtsin suure hinge tõmbr ja istusin autosse. Täna on see päev kus ma näen oma meest. Oma mees, kellele ma teen nii palju haiget, et mul tulevad pisarad välja. Ja see pole nõrkus! See tähendab, et mul on emotaioonid ja kaastunne. Ja see tähendab seda, et see teeb mulle haiet. Mul on alati olnud võimalus tagasi minna, kuid vastasel juhul ma ei oleks saavutanud seda.

Ma tean mis ees ootab. Ja ma tean, et see ei meeldi mulle. Ma tean, et me mõlemad murdume ja vajame üksteist rohkem kui ei kunagi varem. Ma ei tea, kas see liidab meid või lahutab. Ma ei tea tema reaksiooni. Ma ei tea, mis ta teeb, kas ta püüab mind asendanda või ei. Ma loodan, et mitte, kuid ma saan aru kui jah.

Ma ei tea kas ma lähen teistega tülli, aga ilmselt ilma sõnavahetuseta ei toimu midagi. Nad hakkavad mind süüdistama, või saavad aru, mida ma kahtlen.

" Sa võid magada." Soovitas mees.

" Ma ei suuda." Vastasin kindla häälega.

" Saan aru." Ta pani muusika vaikselt käima, kuid minu mõtted vallutas Gabriel ja kõik temaga seosnev. Milline ta välja nägi, kui hull on asi. Sest selle hingesugulase värgi pärast tean ma et mitte hea.

¤¤¤

" Me oleme kohe kohal." Teavitas Thomas.

" Ma tean." Vastasin vaikselt. See ümbrus polnud muutunud. Me sõidame Gabrieli koju. Ma tean, et ta on seal.

Mu kõht keerab, peopesad on higised, ärevus on sees ja ma ei tunne ennast hästi. Mu hingamine läheb aina kiiremaks ja ebaühtlasemaks.

" Sama võta end kokku." Sõnas ta.

" Mhm.." Mühatasin, kui me peatusime maja ees.
" Ma kukun kokku, enne kui sisse jõuan." Teatasin.

" Me püüame kinni." Sõnas ta julgustavalt naerdes.

" Soovi mulle edu."

" Palju edu!" Saatis ta julgustava naeratuse, mille ma kinni püüdsin. Astusin autost välja ja liikusin kõhklevate sammudega maja poole.
Seisin uksetaga ja toetusin vastu seina. Ma olen arkpüks. Ma ei julenud sisseminna. Ja ma ei suutnud liikuda. Tõstsin oma käe ja koputasin kaks korda. Midagi ei kostunud. Ma kuulsin ta hingamist, ma tundsin ta imelist lõhna, mis oli alkohooliga segunenud. Proovisin ust lahti teha, mis üllatusena oli lahti. Astusin kõhkelvalt sisse.

Kõik oli räpane, täis pudeleid ja porno ajakirju. Liikusin aeglaste sammudega elutoa poole. Ma kartsin, ma higistasin, mu süda tahtis must väljuda, pisarad olid silmis.

Vaatasin üle ukseläve elu tuppa ja seal lamas mu mees. Silmad kinni kuid ärkvel.

" See on uni. Ta on läinud." Pomises ta vaikselt.

" Ei! Ei see ei ole!" Sõnasin väriseva häälega ja proovisin läbi pisarate midagi näha. Mees keeras oma pead ja kui ta mind nägi oli ta hetkega püsti.

" Ma olen hull." Turtsatas ta ja astus sammud lähemale. Ma raputasin meeleheitlikult pead.

" Oh Gabriel." Jooksin talle kaela ja kallistasin teda nii kõvasti kui jaksasin. Ta seisis, ei tõstnud käsi, ma saan aru, ta ei taha mind.
Eemaldusin ja vaatasin ta ilusat nägu ja taganesin.

" Kui sa oled päris ära mine." Sosistas ta pisar silmis ja võtis mu oma haardesse.

" Anna andeks! Kallis palun anna andeks!" Nutain hüsteeriliselt.

" Shh... kõik on nüüd hästi! Sa oled tagasi!" Paitas ta mu pead ja jagas suudlusi.

" Anna palun andeks!" Rääkisin peaegu hääletult. Gabriel võttis mu näo oma käte vahele, puhastas mu silmad pisaratest ja ma nägin neid silmi, mida ma kõige rohkem oma elus olin igatsenud. Need tumedad silmad, mida ma nii meeletult armastan.
Ta vaatas mu silmadesse ja suudles mind, suudles mind nii, nagu ei kunagi varem. Seal oli kõikke, igatsust, kurbust, rõõmu, viha, armastust... kõikke.

Ma eemaldusin tast, pühkisin uued pisarad ära ja vaatasin talle otsa ning kallistasin teda kallistasin pikalt, väga pikalt.

" Palun anna andeks." Sosistasin.

" Annan annan!" Lohutas ta mind. Mees, minu mees tõstis mu endale sülle ja viis diivanile, võttis mu endale kaissu ja suudles mu nägu ja juukseid, silitas mu pead ja selga. Mina aga hoidsin temast kramplikult kinni lootes, et ma ei tee enam kunagi sama viga.

" Ma nii armastan sind! Armastan sind üle kõige siin maailmas!" Sõnasin.

" Kallis! Ma armastan sind veel rohkem!" Suudles ta mind.
" Sa ei tea, kuidas ma neid huuli ja seda keha igatsesin. Kuidas ma igatsesin sind. Kus sa olid mu armas?" Uuris ta ja ma ei pannud seda pahaks, tal on õigus teada.

" Ma tean, mina igatesein veel rohkem. Ma... ma õppisin. Õppisin kuidas olla Shugaban, kuidas tulla selle kõigega toime. Õppusin kuidas olla juht." Rääkisin.

" Kellega sa olid?"

" Alfa karjaga. Tol õhtul nad olid metsas ja ma läksin nendega teades, et nad suudavad mind aidata, teha minust juhi mitte türanni. Nemad on mu õpetajad koos vampiiride paremikuga." Jutustasin.

" Sa oleks võinud öelda! Ma surin sisimas. See tappis mu." Oli ta ahastuses.

" See tappis ka mind. See söövitas igapäev aina sügavamale hinge augu. Ma olin kurb õnnetu, elavsurnu. Kuid see oli vajalik." Sõnasin kahetsusega.

" Luba! Luba et sa ei lähe enam kunagi ära! Luba seda." Pisar ilmus ta silma.

" Ma luban, et ma ei lähe mitte kunagi ilma sinuta kuhugi." Suudlesin ta käsi, mis mu kätt pigistas.

" Ma nii armastan sind!! Nii väga!" Suudles ta mind, mul tulid uued pisarad ja ma petistin end mehe rinnale ja nuusutasin seda imelist lõhna.

" Mina armastan sind."
" Muide Thomas tõi mu ta läheb vist praegu sinu karja majja." Teatadin.

" Ma ei lase sind täha ega kunagi enam minema, veel enam mingi teise mehega." Ta silm muutus tumedamaks, mustaks.

" Ära luba, ära lase!" Noogutasin.

Me hoidsime üksteist, pisat silmis, kramplikilt nagu homset poleks, ega tuleks.

" Ma armastan sind." Laususin. Mees silitas mu põski ja suudles õrnalt mu huuli. Mu silmad on nutmisest paistes, mu huuletel asetseb kustumatu naeratus, ma olen taas kodus. Ja minu kodu on minu mees. Minu kõige kallim. Olend kes on mulle loodud ja alles nüüd saan ma aru, kui vajalik ja oluline ta mulle on.

" Ohh Gabriel..." Vaatasin talle sügavalt silma ja suudlesin neid pehmeid ja kergelt paistes huuli.