Sama Fatan

6. Osa

   Oleme terve päev jooksnud ja nüüd hakkab niiöelda finaal, kus meie vastaseks on üllatus, üllatus Miikale ja Carlos. Jälle. Kell peaks varsti saama neli ja ma ei hakkagi rääkima, kuidas mu jalad valutavad.

" Niisiis, siit selgub võitja. Tähele-pannu! Valmisolla! Läks!" hüüdis õpetaja. Hakkasime jooksma. Nagu alguses ikka sein, kus olid augud jne. Jõudsime seinani, kust pidi üles ronima, Carter läks enne mind. Haarasin köiest kinni, tõmbasin end üles. Sein oli kusagil kaks meetrit kõrge. Olin just hakkamas lõpule jõudma, kui mu käsi libises ja ma kukkusin alla. Mats vastu maad oli valus ja ma lõin oma pea kõvasti ära, niiet silme ees läks mustaks. Kuulsin kuidas teised midagi röökisid ja siis saabus mõnus vaikus ja pimedus.

*Piip* *Piip...* Äratas mind üles. Proovisin silmi lahti teha, aga ere valgus tundis silma, ning ma olin sunnitud need sulgema ja mõneaja pärast uuesti proovima. Kui ma need lõpuks avatud sain nägin et olen valges toas, kus seintel on kollakas alatoon. Ma olin mingite masinatega ühendatud ja polnud raske arusaada, et ma olen haiglas. Kuulsin kuidas uks avati ja sealt astus sisse Carter, kelle nägu valdas kergendus, kui märkas, et ma olen üleval, ning hakkas minu poole kõndima rahulikul sammul.

" Hei! Kuidas sa ennast tunned?" küsis ta istudes voodi kõrvale.

" Hästi. Millal ma koju saan?" ta vaatas mind kahtlustavalt, nagu arvaks et mul on midagi viga..

" Siis, kui arstid ütlevad, et sa oled terve." naeratas ta mulle.

" Ma olen terve. Tead küll, me paraneme kiiremini, seega kas ma saan praegu või pooletunni pärast välja?" pärisin kannatamatult. Carter ohkas ja naeratas jälle, seekord rõõmsamalt.

" Olgu ma lähen vaatan, mida ma teha saan. Kuigi see on päris kahtlust äratav, kuna sa kukkusid kahe meetri kõrguselt. Tead ju, et kui inimene kukub kõrgemalt, kui ta kehapikkus, siis on diagnoositav lülisamba vigastus ja just see sinuga juhtus." muigas ta.

" Tead targuta kusagil mujal. Mine nüüd ja tule tagasi uudisega" Sama, pane riidesse, sa lähed koju" või midagi taolist." saatsin ta julgustavalt ära, või vähemalt proovisin mõjuda julgustavalt. Vaatasin toas ringi, peale minu siin kedagi ei olnud, küllaga oli siin telekas ja veel kolm voodikohta. Paari minuti pärast tuli Carter koos arstiga tagasi.

" Niisiis, sa väidad, et sa tunned end hästi ja soovid koju." küsis arst uuesti, juuba kolmandat korda.

" Jah, mul ei valuta kusagilt ja iiveldust ka ei ole. Kas ma saaksin nüüd koju?" anusin arsti, kes muigas selle peale ja noogutas. Carter kirjutas mu välja ja me saime koju minna.

" Oota, kus mu auto ja asjad on?" küsisin paaniliselt.

" Ära muretse, ma viisin need koju." muheles ta, vaatasin poissi kahtlustavalt.

"Minu koju, enda või kellegi kolmanda?" pärisin ettevaatlikult. Ta hakkas naerma.

" Sinu, mulle need riided selga ju ei läheks ja kellegi kolmanda kätte ma sinu asju ei usaldaks. Muide Harry palus edasi öelda, et sa ei pea see nädal kooli tulema." vaatas ta korra mulle otsa ja viis siis pilgu tagasi teele. 

" Harry kes?" mulle küll ei tulnud keegi Harry meelde.

" Oled sa kindel, et kõik on korras? Harry Danton, meie klassijuhataja. Tead?" rääkis ta murelikult.

" Ahjaa nüüd tule meelde." naeratasin õrnalt.

" Muide kus me oleme, ma olen üsnakindel, et minu linnas haiglat ei ole."  vaatasin uurivalt aknast välja.

" Õigus. Sinu  koju sõidab siit tund." Mainis ta. Ahhetasin.

" See on palju." Poiss turtstas naerma.