Sama Fatan

21. Osa

" Tule juba!" Hüüdsin Gabrieli, kes aeglaselt hommiku sööki sõi, ning ma olen üsna kindel, et ta tegi seda nimelt aeglaselt.

" Ja kallis, veidi veel." Muigas ta mind jälgides.

" Ugh... Meil on vaja jõuda... Ma ei mäletagi enam, mida kõikke meil teha on vaja." Vajusin toolile.

" Kõigepealt me peame sama sulle uue bassi, et sa oleksid riigi kodanik, siis peame me saama kokku Thomase, Carteri ja teiste poistega, kes meid aitavad." Rääkis ta rahulikult.

" Ma ei jõua." Pani pea vastu lauda ja sulgesin silmad.
" Me võiks lihtsalt minna juba nende kahekümne nelja karja juurde, ilma muu jamata." Oigasin teda vaadates, mees ainult raputas pead lõbustatult.

" Olgu, lähme." Tõusis ta ning võttis mu sülle viies esikusse.

" Ma tänan!" Naeratasin ning suundusin garaaži.
" Me lähme minu omaga!" Teatasin jäädes lootma, et ta kuulis.

" Palun, su võtmed on siin." Ulatas ta mulle selle ilusa olevuse võtmed.

" Tänan!" Muigasin ning istusin autosse. Gabriel võttis istet mu kõrvale ning sõit kohaliku jaoskonda võis alata.

Olime teinud pildi, andmed sõrmejäljed, kirjutanud allkirjad ning saanud teada, et selle kõigega läheb vähemalt kuu. Ja oleme ausad, see ei teinud mind rõõmsaks.

" Sama, ma ise juhin." Teatas Gabriel mult võtmed võttes.

" Miks?"

" Sa ületaks kiirust." Sõnas mees mille peale ma jonnakalt taha istusin ning käed ristasin, kuid loomulikult pakkus see Gabrielile nalja.
" Kallis, kas kõik on korras?" Vaatas ta tahavaatepeeglist mulle otsa.

" Ei. Ma olen närvis, mul pole hea tuju ja ma olen näljane." Teatasin, mille peale ta kulmu kortsutas.

" Me alles sõime." Vaatas ta endiselt mulle otsa.

" Ja siis? See teadmine ei pane mu kõhtu täitma."

" Mida sa süüa tahad?" Uuris ta mille peale ma õlgu kehitasin.
" Me võime mingit hiina toitu võtta." Pakkus ta millega ma päri olin.

" Ma tahan nuudleid krevetide ja munaga." Sõnasin enne kui ta autost lakus ning ma liikusin ette tagasi istuma. Raadiot näppides ei leidnud ma sobivat laulu seega ühendasin oma telefoni sellega ning nautisin muusikat.

" Palun." Võtsin sooja paki vastu ning naeratasin talle. Me hakkasime sõitma karja majja, mina rahulikult nuudleid söömas ja Gabriel sõitu nautides. Ta tõesti nautis auto roolis olemist.

" Tere tuvikesed!" Tuldi meile vastu ukse peale.

" Carter!" embasin poissi tugevalt. Gabriel mu kõrval kõhatas andmaks Carterile märku, et ma olen tema 'oma'.

" Rahu mees, kõik on chill." Naeris Carter ja kutsus meid edasi. Käsikäes liikudes jõudsime koosoleku ruumini, kus teised meid juba ootasid.

" Sama Fatan isiklikult!" Tuli Lucas mu poole.

" Tere Lucas! Pole ammu näinud." Laususin.

" Ahh... ära mõnita." Muigas ta ja tõstis mu jaoks tooli välja, kuhu ma ka istusin.

" Tere härrased!" Naeratasin teistele ning koheselt sai ka tervituses vastu.

" Me siin veidi oleme juba asja arutanud ning kergelt teame juba, kus võib sõjaks minna." Alustas Carter jagades oma pikke minu ja Thomase vahel.

" Jah, muide ma käiks välja idee, kutsuda kõik alfad siia. Nii me säästame aega ja raha, kuid peame arvestama, et osad karjad ei pruugi läbi saada." Võttis Thomas jutu üle.

" Nagu ka vampiirid." Liasas Lucas.

" Jah... vampiirid ka ju." Oigasin vaikselt.
" Kui palju neid on?" Vaatasin Lucase otsa.

" Arutame vampiiride olukorda hiljem, me nagu nii ei kutsu neid korraga. Ja sa peaksis päris loll olema, kui tahad nii teha." Naeris ta, kuid mu ilme püsis neutraalne ning ta lõpetas selle irvitamise koheselt ning tundis piinlikist oma käitumise üle.

" Ma ei kavatese neid korraga kutsuda, ma pole nii sutsiidne, kui välja paistab. Mõtekas oleks tõesti nad siia kutsuda, kuid peab valmis olema meeleavaldusteks. Ma loodan, et keegi on teinud listi, kus on Alfad ja nende läbisaamised teiste karjadega." Vaatasin Carlose poole, kuna ma andsin selle ülesande talle.

" Jap, siin see on." Ulatati kaust mulle, mille ma ka koheselt avasi.

'Kari kõige põhja pool ehk Arkitse juht on Anabeth.
Voah, naine..'

'Paljude karjade alfad on naised, ajaga on traditsioonid ununenud.' Kõlas Gabrieli hääl mu peas peale mille ma talle õrna naeratuse kinkisin.

" Olgu, igasthases. See kõik toimub poole aasta pärast, kus ma loodan, et Sama sa oled täielikult valmis ning kõik takistused on lahendunud." Rääkis Thomas ning kõikide pilgud olid minul.

" Mida? Nii kaua? Ma arvasin, et me saame koheselt alustada." Kortsutasin kulmu.

" Ei, see pole nii lihtne." Vastati mulle mille peale kerge nördimus mu näo vallutas.

" Sama kallis, kõik korras?" Pööras Gabriel oma tähelepannu mulle, kui me kodus voodis lesisime.

" Ma lihtsalt ei taha enam, et taha ja ei oska." Vaatasin mehe poole.

" Küll sa harjud." Võttis ta mind mugavamalt enda kaissu.

" Aga mis siis kui ma ei taha harjuda?"

" Kahjuks on see see punkt, kus absoluutselt kedagi ei huvita see." Mängis ta mu juustega.

" Isegi mitte sind?" See tegi haiget.

" Mind huvitab." Naeratas ta mulle.

" Ma lähen jahile." Teatasin püsti tõustes.

" Ma tulen kaasa." Hüppas ta mulle järele.

" Olgu. Aga kui minu saaki puudud oled ise järgmine!" Vaatasin teda ähvardavalt, mille peale ta naeris ja käed üles tõstis.

" Pole plaaniski." Muigas ta ning ma sain aru, et see oli mõeldud ' pole plaaniski olla su järgmine toit'.

Teda ootamata liikusin vampiiri kiirusel metsa. Muidugi oleks võinud ka hundiks muunduda, kuid vampiirina olen kiirem.

Tunnetasin juba eemalt värske vere lõhna, see kord oli tegemist grisliga.

' Võtame ta koos maha.' Pakkusin välja peale muundumist.

' Minugi poolest, aga pool on minu.' Rääkis Gabrieli lõbustatud hääl.

' Diil.' Sõnasin pikemalt mõtlemata ja andsin talle teada, et ta paremale läheks ja sealt ründaks.
Kahepeale saime loomast jagu ja nautusume oma väsitava töö tulemust.