Sama Fatan

2. Osa

Nädalavahetus möödus ümbruskonnaga tutvudes. On esmaspäev ja ühtlasi ka mu esimene päev ülikoolis. Panin selga mustad lõhkised teksad, musta särgi ja selle peale tumerohelise-musta kirju kardigani. Haarasin koti ning läksin kööki, et midagi hambaalla pista.

Minu ees seises suur maja, kuhu noored sisse tormasid. Kõndisin siis ka sisse, et otsida üles sekretär. Paistab, et siin koolis on inimesed gruppidesse jaotatud. Tegelikult on nii ju igas koolis. Küsisin valvenaiselt kus asub sekretär, kuna kui ma oleks ise otsima läinud leiaksin ma õigekoha üles arvatavasti õhtul kui kool suletakse.

" Ja ikka ma tean, kus see asub. Sa pead minema mööda seda koridori, edasi keerama paremale ja seal kolmas uks." juhatas naeine rõõmus nägu peas. Tänasin teda ja liikusin näidatud koridori suunas.

Koputasin uksele ja astusin sisse.

" Tere. Kes te olete?" Küsis keskealine naine.

" Sama Fatan, ma pidin siia õppima tulema. Me eile leppisime kokku, et ma tulen tänasest." sõnasin ja võtsin isete kohale, millel naine viitas.

" Jajaja. Tuleb meelde. Niisiis... See ülikool on erinev teistest. Meil ei ole loenguid vaid tunnid. Tunnid on vastavalt sinu otsusele, millist kallet sa õppida tahad. Põhimõtteliselt on see nagu iga tavaline kool, erinevusega et siindetel õpilastel on gümnaasium lõpetatud. Meie koolis käib palju õpilasi, ka naaber linnadest. Paralleele on kolm, reaalklass, loomeklass ja kehaliseaktiivsuseklass. Sina lähed siis kehaliseaktiivsuseklasi?" Noogutasin. Olgu see on kõige veidram ülikool, millest ma kuulnud olen.

" Olgu. Siin on sinu tunnipaan ja kapi võti. Sinu klassijuhataja on Hr.Danton, sa peaksidki tema juurde minema. Head aega." ütles ta veel. Tõusin püsti ja väljusin kabinetist. For real see on kõige imelikum kool, kus ma käinud olen.

Otsisin oma klassijuhataja klassi üles, nagu arvata oli see võimla, kust ma ta leidsin.

" Vabandust, saan ma aidata?" küsis umbes kolmekümnene heas füüsilises vormis mees, minu klassijuhataja ja ühtlasi kehalise õpetaja.

" Emm jah. Ma olen uus õpilane, ja tulen teie klassi." sõnasin ja vaatasin talle otsa. Mehel on pruunid silmas ja pruunid juuksed.

" Õigus jah. Mulle öeldi, et keegi peaks tulema. Lähme räägime mu kabinetis. Teised jätkake." hüüdis ta teistele ja juhatas mu ühest uksest sisse. Istus nahast toolile ja palus mul istet võtta toolile tema vastas.

"Niisiis. Mis su nimi on?" küsis ta mult energiliselt samalajal arvutisse midagi toksides.

" Sama Fatan." ütlesin, hääles väike tüdimus kuna ma pean end viimastel päevadel palju tutvustama.

" Huvitav nimi. igatahes mina olen sinu klassijuataja Harry Danton." Tutvustas ta ennast.

" Olgu meil on igapäev kehalise kasvatuse tund, vahel isegi kaks korda, aga nagu ma näen oled sa tunniplaani kätte saand." uuris ta paberit mu käes.

" Igatahes täna jääb sul viimane tund ära, kuna mu tütrel on lasteaias esinemine ja ma pean seal olema. Sina mine nüüd tundi ja kohtume homme.Nägemist." Ütles ta ja juhatas mu kabinetist välja.

Kuna esimene tund saab kohe läbi otsustasin minna järgmise klassi juurde. Klass asus kolmandal korrusel, mul pidi hakkama matemaatika.

Jõudsin klass juurde, kui kell käis ja hetkega täitus koridor rahvamassiga.Läksin klassi, kui tunnikell käis ja uks lahti tehti. Kõndisin viimasesse ritta aknaäärde.

Õpilased vaatasid mind kui muuseumieksemplari ja klass täitus sosinaga.

" Tere õpilased. Nagu ma näen on meil uusõpilane." sõnas õpetja rõõmsalt.

" Palun tule ja tutvusta end klassile." see ei tundunud küll palumine vaid nõudmine. Tõusin püsti ja läksin klasi ette.

" Tere mu nimi on Sama Fatan ja ma olen 18 aastane." Õpetaja soovis veel, et ma midagi ütleks, aga ma suundusin tagasi oma kohale ja tund jätkus.

" Sina oled see uus?" Küsis üks tüdruk ülbelt. Ta on nii võlts, blondid juuksed koolase alatooniga ja ma võin vanduda, et need on pikendused, kunts ripsmed ja roosad keelküüned. Ta on kooli bitch, seda on kaugelt aru saada ja see nappriietus. Kahju hakkab.

" Hallo ma räägin sinuga." vehkis ta oma kätega ja pani need puusadele ja tegi duck- face ette.

" Ja on sul midagi tähtsat öelda?" küsisin tüdinenult.

" Ah. Minuga nii ei räägita." Ugh... ma vihkan neid bitche. Kõndisin tast mööda järgmise klassi juurde, kontsaklõbin järgnes mulle.

" Ma tahtsin öelda, et see on minu kool ja kõik alluvad minule. Said aru?"

" Oota mida?" pöörasin end kiiresti ümber ja vaatasin uskumatu pilguga teda.

" Kuulsid küll." ütles ta nipsakalt.

" Jäta meelde, et isegi siis, kui kõik teised seda teevad ei tee seda mina. Jäta mind rahule." ütlesin urisedes. Kogu koridor jäi vaikseks ja vaatasid meid.

" Ma teen su elu põrguks, kui sa mind ei kuula" Sisistas ta. Turtsatasin ja muie tekkis mu näole.

" Kullake. Mine värvi oma küüsi või tee midagi kasutumat, aga ära näe vaeva tegema midagi, mille võimalused sul puuduvad." muie muutus irvituseks ja ma lahkusin tema meeldivast seltskonnast. Märgake sarkasmi. Märkasin üht poiste kampa, kes olid jälginus meie tegevust. Paistab, et nemad olid kooli populaarsused ja tüdrukute unistused. Pöörasin pilgu ära ja kõndisin esimesele korrusele, puhvetisse.

Lõpuks oli esimene päev läbi. Kell on kusagil pool viis ja ma jalutn koju. Jõudsin just linnaäärde, kui näen seda sama kampa keda kooliski. Nad olid metsa ääres ja tegid ma ei tea mida.

Koju jõudes viskasin end diivanile pikali ja puhkasin. Kuna mu hundi kõht oli tühi, ning ma pean jahtima minema. Läksin majataha ja muutusin. Hakkasin jooksma põhjasuunas, kuna seal on rohkem süüa.

Peatusin kuna tundsin kahte lõhna, üks kuulus söögile, teine oli mulle tundmatu. Liikusin vaikselt lähemale ja ootasin sobivat hetke ründamiseks. Hüppasin ja õhus põrkasin kellegiga kokku, niiet me mõlemad paiskusime pikali maha. Avasin silmad ja nägin endast kolme meetri kaugusel musta hunti, ka tema vaatas mind uudishimulikult. Tõusin püsti ja võtsin kaitse asendi sisse. Sama tegi must hunt.

'Kes sa oled?'küsis must.

' Seda peaksin mina sinult küsima ja miks sa mu alal oled?' urisesin. Ta vaatas üllatunud näoga mulle otsa ja seisis nüüd tavaliselt pea natuke viltu paremale.

' Niiet sina oledki siis see uus omanik?' Noogutasin. ' Huvitav.' ütles ta veel ja jooksis minema. Tore. Vaatasin veel ringi, kuniks leidsin ühe järve. Läksin ja jõin natuke, ning suundusin, siis koju.