Sama Fatan

13. Osa

¤¤¤Sama ¤¤¤

Ärkasin enda toas. Ai, kuidas ma seda voodit igatesein. Tõusin istukile, ringutasin ja viisin silmad aknast välja. Ehmatusega tõusin püsti ja jooksin akna juurde. Lund sajab. Esimest korda elus näen ma lund. See on nii ilus. Tormasin kapi juurde, et midagi soojemat selga panna, kuna ma kavatesen minna õue. Haarasin kapist esimese ettejuhtuva kampsuni ja püksid. Liikusin edasi toaletti, kus vahetasin kiirelt riided, puhastasi näo ja kammisin juuksed. Ma olen hetkel sama elevil, kui väikelaps kinkide avamisel. Kui vetsus sai kõik korda jooksin ma otsemaid esikusse.

" Kuhu sul nii kiire on?" küsis keegi, mis mind ehmatas ja ma koperdasin tahapoole ja kukkusin maha.

" Auts." hõõrusin oma pead, mille ma lõin vastu kappi ära.

" Kõik korras kallis?" uuris Gabriel, kus oli minuni jõudnud.

" Jajah." sõnasin hooletult ja tõmbasin tossud jalga.

" Kuhu sa siis tormad?" uuris ta naerusuiselt.

" Õue, lumi on maas." ütlesin püsti tõustes ja Gabrielile ühe pilgu visates ning see järel õue tormates. Vaatasin suurte silmadega seda valget imet, ma võin kihla vedada et mu naeratus on kõrvadeni. Kuulsin, kuidas ka Gabriel õue astus. Jooksin puude vahel ja nautisin lume helbeid. Kõik on nii ilus. Ma armastan talve.

" Kallis, kas sa pole kunagi lund näinud?" küsis naerdes, te ei naernud minu üle, vaid koos minuga ja see tegi mu rõõmsaks.

" Jah. See on nii ilus." sõnasin säravalt naeratades ja enda juukseid kõrvataha lükates. Mu käed on külmast punase. Kekksisin rõõmsalt mehe juurde ja kallistasin teda. Ta on nii soe ja turvaline. Ta mähkis oma suured käed minu ümber ja nii me seal seisime natukest aega.

" Kas sulle meeldib talv?" küsisin, kui me hakkasime jalutama.

"See on kena, aga ma pole just number üks fänn." sõnas ta.

" Selljuhul olen mina number üks. Ma armastan talve." naersin.

" Ja millal sa hakkasid talve armastama?" muigas ta.

" Tund aega tagasi." sõnasin. Me jalutasime kuni järveni ja siis hakkasime tagasi minema. Gabriel andis mulle oma jope peale, kuna mul oli külm. Koju jõudes tegi Gabriel meile kakaod ja me hakkasime jõulu filmi vaatama, mida ma tegin sammuti esimest korda elus. Filme olen ma küll enne vaadanud, aga mitte jõulu filme. Sättisin end mugavalt Gabrieli kaissu ja katsusin seda kohta, kust Gabriel mind märgistanud oli. Aga seal ei olnud midagi.

" Gabriel?" Küsisin ettevaatlikult, mees vaatas mind küsivalt ja ma keerasin pead, et ta näeks mu kaela.

" Seda ei ole." sõnasin, Gabriel katsus oma kätega mu kaela. Pöörasin tagasi ja vaatasin talle otsa.

" Mis minuga toimub?" see pidi hõlmama enamus küsimusi, mis minuga viimasel ajal toimub. Mehe nägu oli täis mõistmatust ja muret. Ta raputas ägedalt pead ja ütles:" Ma sooviks,et ma teaks." Ohkasin ja sättisin end jälle mugavalt, et filmi vaadata ja kõik mured ära unustada. Sama tegi ka Gabriel.

Film oli päris naljakas " Üksinda kodus 1" mulle meeldis täiega Kevin, Tal on annet plaanide välja mõtlemisega. Gabriel ütles et neli osa on, aga neid pidime me vaatama mõni teine kord.

" Mida sa tahad teha?" küsis ta.

" Me võiks linna minna." pakkusin välja.

" Ei tule kõne alagi. Sa lähed hulluks." ütles ta tõsiselt. Vaatasin meest külm üleval.

" Hulluks?"

" Täpselt. Sa oled vampiir ja ei oska veel end kontrollida." rääkis ta.

" Ja kuidas ma siiani olen toime tulnud?" muigasin.