Sama Fatan

17. Osa

Lucas läks ära ja Gabriel otsustas koju minna. Ta tahtis külk, et ma koos temaga läheks kuid ma tahtsin Carteriga kokku saada.

" Tsau Carter! Ehk saaks kokku?" küsisin kui ta kõbe vastu võttis.

" Hey Sama ikka. Saame kusagil kokku või tulen sinu juurde?" Uuris ta, mõtlesin hetke.

" Viitsid minu juurde tulla?" Küsisin ette vaatlikult.

" Loomulikult. Ma olen kusagil poole tunni pärast kohal. Võtan süüa ka?"

" Võid." Naeratasi talle tänulikult, kuigi ta seda ei näe.

" Olgu, näene siis." Kuulsin kuidas ta naeris ja pani siis kõne kinni. Ohkasin ja koristasin natuke.

" Tsauki!" Kostus esikust. Lippasin sinn ja nägi  Carterit, kelle oli suur kott käe otsas.

" Wow..." naeratasin.

" Mul oli kõht juube tühi ja ega pood ka kaasa ei aidanud ja ma korjasin lihtsalt kõik head asjad kokku." Naeris ta.

" Nojah siis." Naersn ja aitasin koti kööki viia. Ladusin asjad välja. Carter jõudis ka kööki ja haaras mingi krõpsupaki enda kätte.

" Nii palju süüa." Imestasin vaadates seda rämpstoidu hunnikut.

" Ahh ole vait ja hakka kühveldama." Naeris ta.

" Mängime seda mängu, mida ma mängisin koos Carlosega seal majas." Pakkusin välja.

" Ehk lähemegi sinna majja, seal on parem telekas ja sul polegi seda mängu." Pakkus ta välja.

" Miks ka mitte. Ma vahetan riided ära, sa paki senikaua toit tagasi kotti." Käsutasin ja läksin üles.

" Lähme." Sõnasin ja me liikusime esikusse.

" Minu autoga?" Uuris ta.

" Kui ma pärast kuidagi koju saan siis jah." Naersin ja ootasin ta vastust.

" Pole probleem." Tegi ta mulle ukse lahti.

" Aitähh!" Ta pani toidu taha istmetele ja tuli siis ka ette.

" Järgmine peatus karja peahoone." Naeris ta. Ma panin muusika tööle ja me hakkasime kaasa laulma ja tantsima, seda nii palju kui turvavöö lubas.

Kohale jõudes tervitas Carter mehi mustas ja võttis toidukoti.

" Miks nad alati seal ees on?" Uurisin.

" Kaitsevad kutsumata külaliste eest." Kehitas ta õlgu.

" Olgu." Tegin ukse lahti ja ootasin kuniks ta sisse tuli.

" Tead, et kõigil karja liikmeel on siin oma tuba?"

" Nüüd tean." Naersin. Liikusime elutuppa. Carter pani mängu tööle ning haaras oma enne avatud krõpsu paki, ning hakkas pugima.

" Nii, see pult on sulle ja see mulle. Oled nõus rallit mängima? Ma pole väga fifa fänn." Rääkis ta.

" Ma tean ja mul pole selle vastu midagi." Naersin. Täna on kuidagi palju naeru.

" Nice. Davai hakkame siis pihta. Valid raja?" Uuris ta.

" Sa võid ise ka, ma ei tea neid."

" Olgu..." muigas ta kavalalt ja valis mingi raja.
" Edu." Sõnas ta.

" Sullegi." Naersin.

" Mul pole seda vaja." Naeris ta enesekindlalt.

" Carlos ütles ka seda..." tähendasin.

" Jah aga ma kavatsen selle teoks ka teha." Muigas ta. Mäng hakkas käima ja ma olin selles nii sees, et igakord kui oli vaja pöörata tegin ma seda pult käed.
" Appi, sa oled nii armas kui nii teed." Rääkis Carter ja ma naeratasin, kuid ei pööranud pilku telekalt.