Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#1 - Tom

Surnuaed ei olnud aastaga eriti palju muutunud. Siin-seal kumasid hauaküünlad ja nii mõnigi vana plats oli unarusse jäetud, kuid mitte Melissa oma, mis pani mind imestama. Kes siin siis käis? Annie?

Ohkasin ja vaatasin hauda enda ees. Aastatagused sündmused jooksid mu silme eest läbi ning ma tundsin rinnus kerget valu. Ma igatsesin Agnest nii väga... Peale seda, kui tüdruk lahkus, polnud midagi õige, mitte miski polnud enam väärt pühendumist ega keskendumist, võis päriselt öelda, et Melissa rikkus mu elu kaks korda. Lihtsalt nüüd olin ma mingis mõttes ise lasknud tal seda teha.

Ma teadsin, et oleksin pidanud teda kinni hoidma, ma poleks pidanud tal minna laskma. Ma poleks pidanud teda üldse vampiiriks muutma, oleksin pidanud kergemat teed minema, kuni meil see võimalus oli.

“Mul on nii kahju..” sõnasin külmale hauakivile, just kui need sõnad suudaks midagi paremaks teha.

Tõusin pingilt püsti ning hakkasin väljapääsu poole kõndima. Olin peaaegu väravateni jõudnud, kui sealt astus sisse keegi, kes hoidis oma pead madalal ja kandis kapuutsi, ilmselt polnud temagi väga õnnelik, et pidi üldse surnuaeda minema. Kõndisin temast mööda ning paari sammu pärast tundsin enda sõõrmeis tuttavat hõngu. Ega ometi...?

“Agnes,” pöörasin ringi ja laususin tüdruku nime. See pidi tema olema, lõhnataju ei petnud. Kõndisin tüdrukuni ja peatusin ta ees.

“Kas see oled sina?” küsisin ja järgmisel hetkel lükkasin tüdruku kapuutsi peast. Agnese tumedad silmad puurisid minu omadesse ja mul jäi hing kinni. Ma isegi ei teadnud, mida teha või öelda.

"Tom," sõnas ta viimaks ega pööranud mult pilku.

“Kus sa olnud oled?” küsisin. Tema nägemine oli nii suur kergendus, tahtsin teda kallistada, teda katsuda, tunda.

"Siin ja seal," naeratas ta. Ma ei suutnud pilku temalt eemale pöörata. Mõtlesin välja mingit viisi, kuidas talle öelda, et ta enam kuskile ei läheks, ma kartsin, et kui ütlen valed sõnad, siis ei näe teda enam iial. "Ja kas sa oled nüüd... tagasi?"

“Mõneks ajaks.”

"Seda on hea kuulda," ütlesin ärevalt. "Millal sa jõudsid?"

“Mõni päev tagasi. Ma arvasingi, et leian su siit.”

Ma ei osanud enam midagi öelda.

“Kas sa tuled minuga kohvi jooma?” küsis ta.

Mul oleks suu äärepealt lahti vajunud. "Muidugi."

Ta naeratas. “Ma tean üle tee ühte kohta.”

Naeratasin samuti. "Olen sellest vist kuulnud jah."

“Läheme,” ta muigas ja pöördus. Võtsin hetke, et end koguda, ma ei oleks osanud oodata, et teda veel kunagi näen. Seejärel sammusin tüdrukule kiiresti järele.

“Ma tahaksin kunagi teada ka,” ütles ta üsna kergelt. “Et miks sa mind üksvahe tappa tahtsid.”

Meenutasin toda korda meie keldris, see oli kõige hullem aeg mu elus. Ma tahtsin nii väga teda tappa ja oma kättemaksu saada, kuid mu tunded ei lasknud mul plaane ellu viia. "See on pikk jutt."

“Mul on terve igavik,” ta naeratas.

Korraga tundsin end nii süüdi. "Anna andeks... mul oli valida, kas see või lasta sul surra, ja ma ei suutnud sind kaotada," ohkasin, "aga tundub, et see juhtus siiski."

“Ole tasa, Tom, see on kingitus,” ta muigas ja avas ukse. “Vähemalt võimete poolest.”

Taipasin, et olin unustanud tüdrukule ukse avada, ja andsin endale mõtteis selle eest paraja vopsu. Mis ajast ma naiste läheduses närviline olin?!