Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#19 - Dougie

Kell oli juba päris palju ja ma vaatasin parasjagu telekat, kui keegi uksele koputas. Eeldades, et see on Tom, läksin uksele vastu. Koputamine kordus ja ma avasin juba murelikult ukse, mulle vaatas vastu hoopis Annie. "Annie?!" ma olin vaatepildist nii šokeeritud, et jäin oma kohale seisma ja jõllitasin teda.

“Hei, Doug,” ta naeratas. “Ma sõitsin mööda ja... tahad mu autot näha?!”

"Mida kuradit?"

“Mida?”

"Kas sa oled segane või midagi? Ei, ma ei taha su autot näha!"

“Oh..” ta nägu vajus ära. “Kas sul on tegemist?”

"Ei, aga sul on. Oli meeldiv sind näha, Annie." Hakkasin ust kinni lükkama.

“Ei, Dougie,” ta ei lasknud mul seda lõpuni lükata. “Miks sa nii külm oled?! Kas me ei või sõbrad olla?”

Naersin. "Sõbrad? Ma ei taha sinu sõber olla."

“Mida sa siis tahad? Sa ütlesid viimane kord, et sa armastad mind, ja nüüd paned mu nina ees ukse kinni? Miks sa mu üle naerad, Doug? Sa ütlesid, et ma ei tuleks nuttes tagasi, aga ma ei nutagi ju.”

"Sa oled tagasi?" ma ei suutnud end tagasi hoida.

“Ei, mitte selles suhtes... Doug, lase mind lihtsalt sisse, et me rääkida saaks.”

Ohkasin. Nii hea oleks olnud uks ta nina ees kinni lüüa, aga ma teadsin, et ei saaks sellega hakkama. "Hea küll, astu sisse."

“Aitäh,” ta naeratas ning ohkas kergendunult. Naine astus sisse ja riivas mu kätt, mis pani mind peaaegu õhku ahmima. Me läksime elutoa diivanile istuma ja ma silmitsesin teda ärevalt.

“Kuidas sul läheb, Doug?” küsis ta järsku.

"Asu asja kallale, palun."

“Ma tahtsin sind lihtsalt näha... ma... armastan sind vist ikka veel, kuigi Harry ütleb, et see pole tõsi. Ja ma tahan, et sul hästi läheks, kas sa oled edasi liikunud?”

"Palun, pärast kõike seda, ära ütle, et sa mind armastad." Tundsin oma südant aeglaselt tuksuma hakkamas. "Mul läheb hästi. Sinul ilmselt ka?"

“Jah, kõik on hästi... mis sa teinud oled?”

"Eem... olnud. Ja sina?"

“Oh, me käisime Pariisis... Harryl on eralennuk ja ta ostab mulle kõik, mis ma tahan,” naeratas ta. “Nii et nüüd on mul kaks autot ja rohkem riideid kui mu sõpradel kokku... Aga ma ei tea, kuna mul kellegi teisega nagunii rääkida pole, siis... ta kutsus mind üks kord vale nimega ja nüüd ei saa ma seda peast välja, mida see tähendab?! Kas see on mingi meeste värk? Kas ta kujutas kedagi teist ette?”

"Kutsus vale nimega? sa mõtled... seksi ajal?"

“Ei, olnud seksi ajal... võibolla eelmängu.”

Naersin. "Oh wow... Ja sa tulid siis minu juurde selleks, et seksi ajal oma nime kuulda?"

“Mida? Ei,” ta kortsutas kulmu, kuid siis muigas. “Kuigi, seks sinuga...”

Vaatasin teda ärevalt. "Kas sa...?"

“Ma lihtsalt igatsen su... noh jah,” ta punastas. Ma polnud kordagi Anniet punastamas näinud.

"Ma igatsesin ka... sind. Ja üldse kõike..."

“Jah, aga... Doug, sa pead edasi liikuma. Ma tahan, et sa õnnelik oleksid.”

"Ma olengi õnnelik, sinuga." Neelatasin ja vaatasin teda tähelepanelikult. "Miks sa täna tulid? Ütle ausalt."

“Ma sõitsin mööda ja tahtsin sind näha... mul polnud kellegi teise juurde minna. Ja sa ei ole minuga õnnelik.”

"Ma ei ole sinuta ka õnnelik!"

“Otsi endale uus naine! Päriselt. Sa oled kuum ja jõukas ja vampiir... mis sind takistab?”

"Ma hakkaks teda vale nimega kutsuma."

Ta neelatas ja jäi mind lihtsalt vaatama.

"Vabandust, see oli nõme." Läksin tema kõrvale istuma. "Aga Annie..."

Ta vaatas minu poole ja võttis mu käest kinni. Hammustasin huulde, et end teda suudlemast takistada.

“Mis sa öelda tahtsid?” küsis ta siis.

"Et..." ma ei saanud sõnu suust.

“Dougie?”

"Annie..."

“Ütle nüüd..”

Silmitsesin korraks ta huuli ja nõjatusin siis neiule lähemale. Tüdruk ei tulnud eest ära, kui ma teda suudlesin, aga ta ei suudelnud mind tagasi, mis tegi mulle haiget. "Palun..." suudlesin teda veidi kirglikumalt. Peale seda ohkas ta vaikselt ning hakkas ka oma huuli liigutama, tundsin peaaegu liblikaid kõhus. Panin oma käed ta ümber ning tõmbasin ta omale sülle istuma.

“Dougie, ma ei tohiks...”

Tahtsin talle öelda, et minu petmisega sai ta küll kergesti hakkama, aga surusin sõnad tagasi, sest ta solvuks. Ühel hetkel kogu ta keha läks üleni pingesse ning ta ajas end mu sülest püsti. “Harry ootab mind.”

"Mis asja?"

“Ma pean minema, Harry ootab mind.”

"Mida..." kogelesin.

“Dougie, palun, otsi endale uus naine ja saa õnnelikuks. See on käsk,” sõnas ta ning läks siis uksest välja. Istusin paar hetke ühel kohal ja seedisin ta sõnu.

Paari hetke pärast kuulsin automootori möirgamist ning mind hakkas isegi natuke huvitama, mis auto tal oli. Tõusin püsti ja liikusin kiiresti akna juurde. Annie lehvitas mulle läbi esiklaasi ning tagurdas siis mu õuest välja. Kui ma varem polnud mõistnud, miks ta Harry juurde läks, siis oli see nüüd ilmselge – asi oli ainult rahas. Aga meil oli raha... lihtsalt mitte lõputult...

Ma vihkasin Harryt, kohe tõsiselt. Kuidas Annie aru ei saanud, et see kõik nii vale oli? Ma tahtsin selle Harry ära tappa, aga ma teadsin, et üksi oleks see väga keeruline, võib-olla isegi võimatu.

Lahkusin majast, pidin Tomiga rääkima.