Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#21 - Annie

Harry ootas mind jälle trepil, kui ma saabusin. Ta ei öelnud midagi, lihtsalt vaatas mind nii vihaselt, et ma tundsin oma elu pärast muret.

“Hei...” sõnasin. Ta ei vastanud, aga ei pööranud ka oma pilku minult. Kõndisin temast lihtsalt mööda. Olin just välisukse kinni lükanud, kui see uuesti avanes.

Kõndisin Harry eest lihtsalt minema, aga mees püsis mul pidevalt kannul ja vaatas mind, nagu kui ma ühe vale liigutuse teeks, murraks ta mu kaela.

"Mida?" küsisin viimaks, kui me magamistuppa jõudnud olime.

“Kus sa käisid?”

"Sõitmas."

“Ja veel?”

"Miks sa küsid, kui sa juba tead?"

“Ma tahan, et sa tunnistaks. Kas sa armastad teda ikkagi? Kas sa ei ole rahul sellega, mis mul sulle pakkuda on? Mis sul puudu on?”

"Mul ei ole midagi puudu, ma lihtsalt tahtsin teada, kuidas tal läheb."

“Jep...” ta naeris külmalt, siis muutis oma pilgu jälle mõrvarlikuks.

"Harry, sa... hirmutad mind."

"Ma olen vihane."

“Ära ole... ma tahtsin lihtsalt minna talle rääkima, et ta peaks uue naise otsima...”

"Kas tahtsid?"

“Jah! Ja ma tegin seda ka,” tõstsin jälle häält, kuid mulle meenus, et ma ei tohtinud tema peale karjuda.

"Ma tean küll, et te suudlesite, Annie!"

Ma ei öelnud midagi, neelatasin lihtsalt, vaatasin tema poole, mul oli tunne, et ta tahab minuga midagi teha. Lüüa või karjuda või kuidagi karistada... Harry oli vait, ta vist lootis, et ma ütlen ise midagi, aga ma ei teadnud, mida ma ütlema peaks.

“Tema alustas seda,” ütlesin vaikselt.

"Ja sina jätkasid!"

“See ei.. tähendanud midagi. Kas sa tõid süüa?”

"Annie," hoiatas mees. "Sa ei lipsa sellest teemast niisama lihtsalt kõrvale. Meil on vaja rääkida."

“Räägi siis minuga. Ütle, mida sa teed minuga. Kas sa... viskad mu välja?”

"Ei viska. Ma tahan, et sa ütleksid mulle ausalt ära, kumba sa meist tahad."

“Sind,” vastasin kiirelt, mõtlemata. “Alati sind.”

Ta vaatas ainiti mind. "Sel juhul ei taha ma, et midagi sellist enam korduks. Arusaadav?"

“Saan aru,” noogutasin ja mulle tundus, et tahan lausa ta ette põlvitada, miski mehe silmades oli nii range ja karm, ta sõnade taga oli hoiatus.

"Aga kuidas ma selles kindel olla saan?" küsis ta nüüd ohtlikult.

Ma teadsin, mida ta tahtis. “Ma pean Dougilt oma märgi ära saama. Ja ma pean.. sinuga armatsema."

"Jah, Annie... aga ma tahan, et sa minu jaoks veel ühe väikese asja ära teeksid..."

"Ükskõik mida."

"Sa pead jälle Dougiele keskenduma. Seekord tõsiselt."

“Jah,” noogutasin ja lülitasin sideme sisse. Ainuke asi, mida ma tundsin, oli minust ülevoogav armastus, ja ma ei tahtnud Harryle otsa vaadata.

"Kas sa tajud, mida ta teeb, kus ta on, või midagi sellist?"

“Ta on kodus.”

"Palun proovi nüüd temaga ühendust võtta... aga ära ütle veel midagi."