Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#15 - Agnes

Kui ma hommikul ärkasin, läks mul hetk aega, et teha kindlaks, mis siis eile juhtus ja mis mitte. Kuna Tom magas mu kõrval, siis sain ma kinnitust, et asi oli siiski tõeline olnud - ma olin endiselt siin, ja Tom oli minuga. Naeratasin selle mõtte peale ja keerasin end mehe poole, silitasin käega õrnalt ta põske. Ma ei suutnud vastu panna ja suudlesin teda, mille peale Tom üles ärkas ja minust kinni võttis.

“Tere hommikust...” sõnas ta.

"Tere hommikust," vastasin õnnelikult.

“Ma. Armastan. Sind,” naeratas mees. “Oh, man, hea tunne on seda öelda ja sind niimoodi näha...”

"Aitäh, et sa eile tulid. Lahkumine oleks mu elu suurim viga olnud..."

"Jah, oleks küll... Mis nüüd edasi saab?"

Neelatasin. "Alustuseks on mul vaja uus hotell leida."

"Kas sa... minu juurde ei taha tulla?"

"Parem mitte, ma ei taha asju tagant kiirustada... aga aitäh."

"See pole kiirustamine. Me oleme vampiirid, meil on märgid..."

"Mul on sinu märk..." täpsustasin.

“Minu juures saab tasuta elada, tead...”

"Mul on raha."

“Miks seda siis raisata?”

"Aga miks mitte? Ma võin ju iga kell uue rikka abikaasa hankida..." hoidsin muiet tagasi.

“Ah ole vait,” ta naeris ja tõmbas mu kaissu. “Mina olen rikas ja ma abiellun sinuga.”

"Eks ma siis annan teada, kui mul raha otsa hakkab saama," naeratasin, samal ajal veidi ärevust tundes.

“Agnes, ära nüüd lollita minuga,” ta muigas.

"Millest sa räägid?" küsisin suuri silmi tehes, aga mu naeratus andis mu ära.

“Ma võtan seda, kui et sa tuled minu juurde. Tule vähemalt ajutiselt.”

"Mkm, ma jään ajutiselt kuhugi hotelli. Mulle meeldivad hotellid."

“Mis mõttes? Agnes, palun, ma kutsun sind endale külla.”

"Ülehomme sobiks?"

“Kui ma nüüd aus olen, siis ei julge ma sind omapead jätta.”

"Mis asja? Miks?"

“Ma kardan, et sa lähed ära. Ülehomme. Selle ajaga jõuad sa ju pileid osta ja lennukile istuda.”

"Tom... ma tean, et mu sõna ei pruugi sulle praegu midagi maksta, aga ma ei lähe kuhugi."

“Ma ei usu sind,” ta tõmbas mu oma rinnale ja suudles mu pealage.

"Seda ma arvasingi," ohkasin.

“Sa ei saa mind selles süüdistada.”

"Ma tean."

Tom mängis mu juustega ning me mõlemad lihtsalt vaikisime. "Palun tule minu juurde," ütles ta natukese aja pärast.

“Ei.”

"Palun..."

“Tom, ei. Ma pole valmis nii... pühenduma.”

"Sa ei peagi pühenduma... sa võid endale oma magamistoa saada ja puha..."

“Kas ma tõesti kasutaks seda?” muigasin.

"Ilmselt mitte... aga su asjad võivad seal olla?"

“Jääb ära, ma tahan olla iseseisev ja mitte sinuga kogu aeg ninapidi koos olla.”