Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#8 - Agnes

“Annie. Kuidas on võimalik, et te kaks ikka veel sõbrad olete, peale seda, mida ta sinuga tegi?”

"Ma arvan, et tal endal läks omale andestamisega kauem aega kui minul. Alguses ei suutnud ma vampiiriks olemisega kuidagi leppida, aga ma sain aru, et see oli lihtsalt rida õnnetuid kokkulangevusi... ja et see polnud tema süü."

“Ilmselt poleks sa seda viimast mõistnud, kui sa ise poleks pidanud... sama läbi tegema,” kommenteeris ta.

"Ilmselt," kordasin nukralt. "Kas mu ema palus selle pärast kunagi vabandust ka?"

“Ei. Ta naeris. Kas sa oled minu peale pahane, et ma su muutsin?”

"Mis mõttes naeris?!" hüüdsin veidi kõvemini kui tarvis. Järgmisel hetkel purunes veiniklaas mu käes ja killud lendasid laiali, see pool klaasi veini, mida veel ära polnud joonud, voolas mulle peale ning määris mu valge pluusi üleni punakaks. Taipasin alles nüüd, et olin oma klaasi puruks pigistanud.

“Jah. Ta naeris. Ta ütles, et see on mulle paras selle eest, mida ma tema eluga tegin. Aga tegelikult olid need kõik tema enda valikud, mis ta sinna viisid.”

Pühkisin killud diivani ette maha ning ignoreerisin niisket ebamugavustunnet, mida naha külge kleepuv särk põhjustas. "Ja mis edasi sai?"

“Ta lahkus linnast, minul oli oma probleeme, millega tegeleda, ei saanud järgi minna.”

Hoidsin mehega silmsidet, Tom küll paistis proovivat enda nukrust varjata, aga ma nägin siiski, kui kehvasti ta end kõige selle meenutamise pärast tundis.

"Tom... mul on nii kahju..."

“Ära hakka...”

Kohmetusin. "Vabandust. Ma peaksin riided ära vahetama."

“Jah,” vastas ta üsna tuimalt, kuid ma teadsin tegelikult, et ta mõtleb nagunii riieteta minust. Ma ei suutnud otsustada, kas vahetada elutoas või vannitoas, viimaks võtsin endale siiski ühe tavalise valge T-särgi ja mustad retuusid, millega ma hiljem ka magama plaanisin minna, ja suundusin vannituppa neid selga panema. Usaldasin Tomi piisavalt, et ma ei sulgenud isegi ust, ja millegipärast leidsin end salaja lootmast, et ta mind piiluks. See oli rumal. Mina olin rumal.

Lõpuks läksin elutuppa tagasi, Tom kallas endale parasjagu veini juurde “Sinu küsimus, kas pole?” uurisin maha istudes.

Tom vaatas mind paar sekundit. "Sa ütlesid, et sa olid kahe, peaaegu kolme mehega. Mida see tähendab?"

"Ühte ei saa seksuaalpartneriks lugeda... ta lõpetas juba eelmängu ajal..."

Tom turtsatas. "Ja mida sa siis tegid?"

“Ma sõin ta ära.”

"Oh, vaeseke..." tundus, et Tomi tuju oli veidi paranenud ning mul polnud südant seda oma ema kohta käivate küsimustega rikkuda.

"Aga sina ise, mitu naist sul endal vahepeal oli?"

“Aa.. eh... mitte ühtegi.”

"Mitte ühtegi?"

“Ainult need, kellest ma toitusin, aga ma ei... seksinud nendega. Nii et mitte ühtegi.”

Ma ei suutnud seda uskuda, aga ometi oli Tom ise öelnud, et me peame ausad olema...

“Kas sa kahetsed midagi, aasta jooksul?”

"Ma ei teagi... kui ma oleksin midagi teisiti teinud, siis äkki poleks ma praegu siin... Kas sa lootsid, et ma tulen tagasi?"

“Jah. Ma igatsesin sind. Väga,” ta vaatas mulle sügavale silma.

Hakkasin Tomile juba vastama, kui ta telefonihelin mu võpatama pani. “Oh, kurat! Palun vabadust, see on... Doug, ma pean vastama,” Tom pani oma klaasi ära ja tõusis püsti.

"Jah, muidugi," noogutasin ning jälgisin, kuidas ta minust paar sammu eemale kõndis. Võtsin Tomi klaasi ja jõin sealt paar sõõmu, lootsin, et ta ei pahanda. Ma küll ei tahtnud peal kuulata, aga kuulsin ikka, Dougi hääl oli imelik. Kas Annie... tegigi selle ära? Kallasin klaasi veini juurde ja jõin veel veidi.

“Agnes, kuule, sorry, ma pean nüüd minema...” Tom tuli minu juurde mõne aja pärast tagasi.

"Oh... nojah, pole midagi," panin veiniklaasi lauale ja tõusin püsti. "Ma saadan su ukseni."

Tom noogutas ning kõndis minu ees, tegi juba uksegi lahti. Siis keeras ta end näoga minu poole. "Ma loodan, et ma näen sind veel?"

“Jaa, ikka... Kalli?” naersin natuke närviliselt. Tomi näole ilmus ehe naeratus ja ta astus mulle sammukese lähemale. Mässisin oma käed tugevaks kallistuseks mehe ümber ja toetasin oma lõua ta õlalet Tom kallistas mind sama tugevasti vastu, ma tundsin end tema embuses nii armastatuna, et ma ei soovinud üldse lahti lasta. “Ma igatsesin sind ka,” sõnasin vaikselt ja silitasin mehe selga.

Tom ohkas vaikselt ja tugevdas oma haaret vaevumärgatavalt. "Ma ei taha kohe üldse ära minna..."

“Jää...” hõõrusin oma nina õrnalt vastu ta kaela. Ma tundsin end reaalselt nagu vastarmunu, liblikad kõhus. Tom ei öelnud midagi, tõmbas mind isegi endale veelgi lähemale.

"Tom, ausõna, kui sa kohe ei lähe, siis ma lihtsalt ei lase sind lahti," pomisesin endiselt temast kinni hoides. Ma teadsin, et ta pidi minema, Dougil oli teda ilmselgelt vaja, aga minul oli ju ka...

Tom küll ei vastanud jälle, kuid ta lõi jalaga enda seljataga ukse kinni. Hammustasin ärevalt huulde, ta kindlasti kuulis mu kiirenenud südametukseid, sest mina igatahes kuulsin tema omi. Järgmisel hetkel tegin kahtlevalt järgmise sammu; suudlesin Tomi kaela; ma polnud seda enam nii kaua teinud, vampiirina üldse mitte kunagi, ja alles nüüd ma taipasin, kui paljust ma ilma olin jäänud. Mehe hingetõmbed olid kiirenenud ja ma tundsin, et mul lähevad põlved nõrgaks.

Liigutasin oma käed seljalt üle mehe külgedele ja vaatasin talle nüüd otsa, mehe silmad läikisid mulle süsimustalt vastu. Mu kõhust käisid sõna otseses mõttes jutid läbi, ma ei arvanud, et see enam võimalik on. Tom liigutas oma sõrmed mu lõua alla, võimalikult pikalt silmsidet hoides nõjatus ta mulle lähemale ning suudles mind. Suudlesin teda vastu, see oli kahtlemata parim ja kauaoodatuim suudlus mu elus.