Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#20 - Tom

Agnesel näis mu majas veidi ebamugav olevat, aga ta andis selle varjamiseks oma parima. Kõndisin elutoas tema juurde ja võtsin ta oma käte vahele, et teda niimoodi rahustada.

"Sa oled närvis... Ära ole," naeratasin talle. "Kuigi see on armas."

“Lihtsalt... viimane kord, kui ma sinuga kuskil majas olin...”

Mul hakkas rinnus pistma. "See on minevik. Ma ei teeks sulle nii, ma ei suutnud ka siis..."

Ta ohkas ning suudles õrnalt mu kaela. “Ma tean.” Ta näksas õrnalt mu sealset nahka ja ma hingasin sügavalt sisse-välja. Tahtsin, et ta mind hammustaks, et ta mulle märgi jätaks.

"Sellest märgist," pomisesin vaikselt. "Kas sa... tahad seda teha?"

“Jah, aga mitte nagu.. kohe.”

"Muidugi."

“Kas sul on sellega kiire? Tahad juba nii kangesti minu omaks saada?”

"Ilmselgelt tahan," naersin. "Aga meil on aega küllaga. Mida sa praegu teha tahad?"

Ta kummardus lähemale ja sosistas vastu mu huuli: “Sind.”

Suudlesin seda ahnelt vastu. "Hea vastus."

Ta naeris vaikselt ja lükkas mu diivanile pikali. Ma naeratasin samuti laialt ja libistasin silmadega üle Agnese keha, kui ta minu peale ronis. Tüdruk pani käed mu särgi alla ja lükkas selle üles, samal ajal mu kõhtu ja rinda suudeldes. Oigasin vaikselt.

Tõstsin oma rindkere, et ta särgi täiesti seljast võtta saaks ning tõmbasin ta siis end suudlema. Me suudlesime päris pikalt, siis tõmbus ta minust eemale. "Siin?"

Noogutasin. “Miks mitte?”

"Mulle sobib..."

Mulle tundus, et ta üritas mulle hommiku eest tagasi teha, sest ta ei võtnud endalt riideesetki seljast, kuid avas juba mu pükse. Lasksin tal seda ootusärevana teha.

Mul olid püksid peaaegu jalast võetud, kui käis uksepauk ning järgmisel hetkel oli Doug elutoas. "Oh fuck!" hüüdis ta ja kattis oma silmad kinni.

Ma kogelesin midagi ja Agnes tuli hetkega mu pealt maha, viskas mu särgi. "Meeldiv sind näha, Doug," itsitas Agnes ja köhatas.

“Türa,” Doug ohkas ning ma sain oma püksid nüüd üles. “Ma lootsin, et ma ei pea oma venda kunagi nii nägema.”

"Nojah, siis peaksid äkki enda tulekust teada andma?" kergitasin kulmu.

“Ma ei saanud, tulin joostes... Annie..”

"Mis temaga?" küsis Agnes murelikult.

“Usud, et ta on nõiutud?!”

"Äkki ta lihtsalt mõjutab teda? Aga ta ei ole normaalne..."

“Me suudlesime, ta tõuseb järsku püsti ja ütleb, et Harry ootab teda ja läheb minema! Pealegi oli tal mingi sportauto, mis Harry talle otsis...”

"Ta on ju vampiir, ta peaks teadma, kui teda mõjutatakse," kortsutasin kulmu.

“Võibolla teabki, aga ei saa midagi teha?!”

"Mõjuta vastu," naeratas Agnes. "Kas siis tõesti ei ole mingi selline... ma ei tea, täielik võim teise üle võimalik?"

“On küll,” sõnasin ohates, meenutades kunagi loetut. “Märgi kaudu.”

"Harry märgistas ta ju," krimpsutas Doug nägu."Kuidas see käib? Kuidas sellest lahti saada?

“Ma ei tea, kuidas sellest lahti saada... Annie peab seda tahtma.”

"Kas seda ei olnud seal siis kirjas?"

“Ei olnud, ma ei mäleta... see ei pruugi isegi õige olla, ma lugesin seda kaudselt.”

"No on sul see raamat alles?"

“Ei, ma ei... ilmselt on, aga ma ei tea milline see on.”

"Äkki sa saad selle siis üles otsida?"

“Miks ma pean?! See pole minu asi.”

"Tom!" hüüdis Agnes. "Palun ole natukenegi abiks..."

Ma ohkasin. “Okei, jah, me hakkame otsima siis...”

"Ah, ei, tegelt vahet pole," ütles Dougie ja tõusis püsti."Ma pean nüüd koju tagasi minema. Näeme mingi päev?"

“Vahet pole?” olin segaduses.

"Las siis olla, Annie armastab teda ja tahab, et ma edasi liiguks," kehitas ta õlgu.

“Sa ütlesid ju, et te suudlesite?!” Agnes oli segaduses. “Ma ei saa enam midagi aru!”

"See oli viga. Tõesti, ärge mõelge sellest, ma poleks pidanud siia tulema.”

“Mida kuradit? Harry kontrollib sind ka?”

Dougie naeris. "Ei. Kaine mõistus kontrollib. Ma lähen nüüd siis."

Kas ta just solvas ennast?! See polnud Dougie.

"Näeme millalgi," naeratas ta ning jalutas minema.

Jagasime Agnesega pilgu, mõlemad segaduses. "Okei, see polnud praegu normaalne," lõhkus Agnes vaikuse.

“Ei olnudki... mida kuradit, äkki peaksime lihtsalt Harryga rääkima? Mina ju võiksin... Anniest on mul üsna suva, aga Dougie... see läheb käest ära.”

"Annie on mu parim sõbranna," ütles Agnes solvunult.

“Ma helistan talle ja lepin... välja mineku kokku, sina tuled ka.”

"Äkki... ütleks, et teeme mingi topeltkohtingu või midagi?"

“Mhm, väga hea mõte,” noogutasin.

"Aga ärme igaks juhks veel... uurime enne selle kohta?"

Noogutasin. “Ma lihtsalt... see peab olema raamatutoas. See on tumepunane raamat.”

"Lähme otsime?"

Noogutasin veel ja kõndisin toast välja, tüdruk mu kannul.