Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#6 - Annie

Mul oli tõsiselt lõbus Harryga tantsida, ma polnud ammu ennast niimoodi nautinud. Tundus, et ka temale oli see meeltmööda, sest me liikusime kogu aeg baarileti ja tantsupõranda vahelt.

“Harry, sa oled nii... lahe,” naersin, ja panin käed ümber mehe kaela, ma olin juba päris purjus.

"Või nii?" muigas mees.

“Mhm,” muigasin ka ja naeratasin talle.

"Rõõm kuulda..." sõnas ta käsi ümber minu mähkides.

“Oota, ma ei tohiks, Dougile ei meeldiks see,” võtsin oma käed kuti kaela ümbert ära ja üritasin mõistlikult käituda.

"Dougie ei pea sellest teadma," pomises ta usaldusväärselt. "Ja pealegi, kui sa tahad niikuinii temast lahku minna?”

“Ma ei tea, Harry, ma kardan, et see tuleb välja. Su lõhn...”

"Me ju lihtsalt tantsime," naeratas ta.

“Aa...” naersin enda üle, ma ei tea, mida ma mõelnud olin.

"Või," ta nõjatus mulle lähemale. "Kui sa tahad midagi enamat proovida... lihtsalt, et teada saada, kuidas see oleks... siis keegi ei saaks sellest teada. Sa saad mind usaldada."

See tundus nii ahvatlev. Harry oli kuum ja ta tahtis mind ka... “Harry, ma...” kahtlesin.

"Kui sa ei taha, siis ma ei käi peale," noogutas ta mu kätt silitades ning siis sellest kinni võttes.

“Appi, ma ei tea... ma tahan, aga...” olin närvis.

Nüüd lükkas ta ühe mu juuksesalgu kõrva taha ja vaatas mind rahustavalt. "Ära muretse."

Panin oma käe tema oma peale ja jäin talle silma vaatama. Harry nõjatus mulle ettevaatlikult lähemale ja suudles mind aeglaselt. Ma teadsin, et ma ei tohiks, et ma olen Dougiga, et see on vale, aga ometigi oli see hea. Mees tõmbus minust nüüd eemale ja vaatas mind küsivalt.

Ma noogutasin kahtlevalt ning selle peale suudles ta mind uuesti, tõmbas mu lähemale. Tema keha oli veidi rohkem treenitud kui Dougiel ning see tundus harjumatu, aga natukese aja pärast ei pannud ma seda enam tähele. See, kuidas ta mind katsus, oli... teistsugune. Ta käed olid küll suured, aga ta puudutused õrnad ja pehmed, nagu kardaks, et ma lähen katki.

"Kas sa tahad siit ära minna?" sosistas ta natukese aja pärast.

“Palun...” sosistasin talle silma vaadates. Ta võttis mu käe ning me kõndisime koos väljapääsu poole. Tundus, et iga kord, kui ma tahtsin mõelda, miks see vale on, tõrjus miski need mõtted mult peast. Mul oli ju vaheldust vaja ning Harry suutis seda mulle pakkuda...

Mees viis mu enda juurde, me pidime jalutama, sest autot polnud kummalgi ja mees kinnitas, et selle ajaga, kui takso kohale tuleb, jõuame me juba pärale.

"Holy shit, kas sa elad siin üksi?!"

“Vahel üksi, vahel naisega. Viimasel ajal üksi.”

"Mitu magamistuba siin on?" silmitsesin hiiglaslikku hoonet.

“Kuus.”

"Mullivann on?" kergitasin kulmu.

“Kolm,” ta naeris.

Mees laskis mul enda ees sisse minna ning ma jäin suures koridoris ringi vaatama. “Üleskorrusele,” sõnas ta ning võttis mul käest kinni. Ma olin veidi närviline, aga see, et ta minust kinni hoidis, paistis mind rahustavat.

“Kui sa niimoodi värised, ajad sa mu hulluks,” sosistas mees mulle.

"Ma vist olengi juba hull, et sellega nõustusin."