Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#10 - Dougie

"Oh, jumal tänatud... ma olin nii mures," ütlesin Anniet raudsesse kallistusse haarates. Tüdruk ei kallistanud mind vastu ja mul hakkas selle peale süda kiiresti peksma. Pealegi ma ei tundnud teda enam... just kui oleks side meie vahel katkenud. Halba aimates lasksin temast lahti.

"Annie...?"

“Dougie, ma tegin midagi...”

"Mida?" küsisin vaikselt.

Ta lükkas oma juuksed kaelalt ja paljastas mulle vampiirimärgi. “Ma petsin sind.” Mu suu vajus lahti ning ma vaatasin ainiti hammustust ta kaelal... kuidas ta võis? Vähemalt ei saanud ma lõhna järgi aru, kelle oma see oli – väga tore, nüüd ei pidanud ma mingit sõpra läbi klobima. Astusin tüdrukule sammukese lähemale, teadmata, mida öelda.

“Palun ära tee mulle haiget,” ta astus sammu tagasi ja vaatas eemale.

"Ma ei tee sulle haiget, Annie," pomisesin, kohkunud, et ta üldse midagi sellist arvata võis. "Ma armastan sind."

“Ei, sa ei armasta, vaata mida ma tegin,” ta astus minust mööda magamistuppa.

Järgnesin talle sinna. "Ma armastan sind," vaatasin talle silma. "Ja sellepärast ma andestan sulle."

“Ei, ei, ei,” korrutas ta ning sasis kätega oma juukseid. “Ei, Dougie. Ma ei ole seda väärt. Ma reaalselt seksisin teise mehega ja mulle meeldis see.”

"Ära ütle nii... loomulikult sa oled seda väärt."

“Ei. Ma lähen ära.”

"Ei, ära mine," palusin teda. "Jää minuga."

“Dougie... ma ei saa.”

"Palun... ma ei saa ilma sinuta."

“Doug...” ta vaatas kurvalt minu poole. “Ma pakin oma asjad ja lähen, ma ei vääri su armastust, sest ma petsin sind ja ma vihkan end sellepärast. Ma armastan sind, aga ma pean minema.”

"Palun, Annie, ära mine... me saame selle korda, ma tean seda."

Ta katsus käega oma kaela ja vaatas minust eemale, ma silmitsesin märki lähemalt, selles oli midagi kahtlast... Kõndisin tüdrukule aeglaselt lähemale ja mässisin oma käed ümber tema, lootuses, et ehk suudan nii ta meelt muuta. "Dougie, palun... lase mul minna." Ta vältis mu pilku.

“Annie, see pole sina,” sundisin teda endale otsa vaatama. “Jää siia, ma ei ole pahane. Ma armastan sind ja ma annan sulle andeks, me ei pea sellepärast lahku minema.”

"Ei, Dougie. Ma olen oma otsuse teinud."

Ma ei saanud aru, kuidas ta mingi sellise otsuse teha sai, kui kõik oli enne seda korras olnud. “Ja kuhu sa siis lähed?”

"Ma... ei tea veel täpselt."

“Kas sa lähed selle kuti juurde?”

"Ma arvan küll, jah."

“Annie, miks?” mul oli tunne, et hakkan nutma. Miks oli see mees parem kui mina?

"Anna andeks, Dougie. Ma armastan sind, aga see lihtsalt ei tööta. Palun lase mul minna?" ta vaatas mind anuvalt.

“Mis mõttes ei tööta? Miks see ei tööta? Sa ei saa mind lihtsalt seletusteta maha jätta, Annie... mitte pärast kõike. Mul on ikka veel su märk, ma ei saa aru...”

"Lase see kellelgi üle teha... ma ei taha seda enam."

“Annie! Kuula ennast!” üritasin talle silma vaadata, aga ta lükkas mu endast eemale.

"Dougie, palun... ära tee seda raskemaks."

"Annie, ma ei lase sul nii lihtsalt minna. Palun, mõtle selle üle paar päeva ja kui sa ka siis kindel oled..."