Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#16 - Annie

Meie voodi oli poekotte täis, ma isegi ei olnud suutnud kokku arvutada, kui palju meil kõige selle peale kulus. “See on uskumatu...” vaatasin Harry poole ja naeratasin. “Ma ei arvanud elu sees, et midagi sellist endale lubada saaksin. Noh, sina mulle lubada saaksid...”

"Ma võimaldan sulle kõik."

“Miks? Kas seal on mingi konks?”

"Loomulikult mitte. Jää lihtsalt minuga."

“Millal me tagasi sõidame?”

"Millal sa soovid?"

Otsustasin ühte asja katsetada. “Mulle meeldib siin, ma tahakski siia elama jääda...”

"Kuhu täpsemalt?"

“Pariisi,” naeratasin. “Mõtle, katusekorter, vaatega Eiffeli tornile...”

"See oleks tõesti vapustav... tahad?"

Mul pidi hing kurku kinni jääma. “Harry, sa oleksid nõus? Kui rikas sa oled?!”

"Mida ma sulle raha kohta ütlesin?" hoiatas ta. "Ja loomulikult olen ma nõus."

“Seda on liiga palju,” tõstsin sõrmed oimukohtadele. “Midagi on väga valesti. Ja ma ei taha seda.”

Harry kortsutas kulmu. "Ma ei mõista."

“Ma tahtsin lihtsalt teada, kui kaugele sa oleks nõus minema. Ja see ei ole normaalne, me pole nädalatki tuttavad ja sa ostaks mulle maja?”

"Ma juba ütlesin, et ma teeksin sinu jaoks kõik... sa ei pea mind proovile panema."

“Ma ei saa aru, miks!” kõndisin toast välja, rõdule. Harry ei paistnud teadvat, kas mulle järgneda, aga paari sekundi pärast kuulsin, kuidas ta mulle järele tuli.

“Annie, ma tahan, et seekord asi õnnestuks. Ma võimaldan sulle kõike, mida sa tahad, ma tahan, et sa õnnelik oleks, ja kui sinu õnneks on vaja katusekorterit, siis pagan jah, ma ostan sulle selle. Aga mis värvi sa oma autosid tahad muidu? Ma teen kindlaks, et kui me tagasi läheme, siis on nad juba olemas.”

"Harry, ma ei taha, et sa mind ainult... hellitad!"

“Mida sa tahad siis? Et sa ütled, et Harry, ma olen elu aeg unistanud Dodge Viperist, ja mina ütlen sulle, et ei, Annie, sa ei saagi seda kunagi, kuigi mul on kõik võimalused sulle seda lubada?”

"Kas või, et ma saaksin selle nimel veidigi pingutada!"

“Kuidas sina pingutaksid, ah?”

"Sa pole isegi näinud mind pingutamas!"

“Ma tahan su plaani kuulda. Kuidas sa pingutaksid, et seda summat kokku ajada?”

"Võin tööle minna ja osa rahast koguda, või sind paluda, et sa selle mulle sünnipäevaks kingiksid, mida iganes... mul on ebamugav, kui kõik ihaldatu mulle kohe kätte lendab!"

Ta vaatas mulle pikalt silma. “Kas ikka on?”

Ta pilk justkui kõrvetas mind, jäin selle kõige üle mõtlema. Dougiega koos olles oleksin ma kõike teinud, et midagigi sellist lihtsalt niisama saada. Nüüd, kus mul see võimalus oli, polnud ma sellega rahul... Ma olin lihtsalt rumal, ma pidin rohkem hindama seda, mis ta mulle anda suutis, mul polnud ju tegelikult paha, mul oli hea meel. "Ei ole... anna andeks Harry, ma olen tegelikult selle kõige eest väga tänulik."

“Tule siia,” ta ajas oma käed laiali ning ma astusin nende vahele. Kallistasin meest kõvasti ning ta kallistas mind vastu. Ta toetas oma lõua mu pealaele. “Millal me siis tagasi sõidame?”