Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#24 - Annie

“Kes see naine oli, üheksakümmend neli?” küsisin rooli tagant.

"Ah, mu endine tüdruk," kehitas Harry õlgu.

“Mis juhtus?”

"Läksime lahku."

“Mis ta nimi oli?”

"Ee... Isabella."

Vaatasin korraks Harry poole ja tõmbasin siis auto järsult teeserva. Ta oli mind oma eksi järgi kutsunud. "Mis juhtus?" päris ta murelikult.

“Sa kutsusid mind oma eksi nimega, see juhtus,” tegin oma turvavöö lahti.

"Ära hakka jälle pihta, Annie!"

“'Ma ei suuda seda uskuda,” panin auto parkimiskäigule ja isegi mootorit välja lülitamata astusin uksest välja. Mõtlesin, kas peaksin siit tagasi koju minema või hoopis ootama, et ta midagi selgitaks.

Harry lükkas end üle istmete rooli ning vaatas siis mind läbi akna. “Istu autosse.”

"Ei istu," vastasin põikpäiselt.

“Ma ei hakka sind paluma. Kas ma pean sult midagi ära võtma?”

Naersin õelalt. "Mida võtma?"

“Autod. Ma ei lase sul nendega enam sõita. Ja me ei lähe Rooma, kui sa nii teed.”

"Mind tõesti ei huvita see..."

"Annie. Istu. Autosse."

"Ei istu," sisistasin läbi hammaste.

“Ära käitu nagu teismeline. Istu autosse.”

"Aga kui ma ei taha?!"

“Kuhu sa siis lähed?”

"Ma ei tea. Koju."

“Istu autosse ja ma räägin sulle, miks asjad nii on. Mu viimane pakkumine.”

Ohkasin. "Hea küll."

Kõndisin teisele poole masinat ja istusin sisse. Harry pani uksed lukku.

"Räägi nüüd. Ja ära valeta."

“Sa ei taha teada,” sõnas Harry magusa naeratusega ning tal oli õigus. Mind ei huvitanudki.

"Lähme siis nüüd koju?"

“Jah. Koju,” ta naeratas.

Me sõitsimegi kodu poole, ma olin terve tee vait. Olin jälle Harryle pahameelt valmistanud ja tundsin end halvasti. Miks ma lihtsalt ei võinud normaane olla? Kuidas ma selle korvata saaksin?

"Miks sa nii pahur oled?" küsis Harry.

“Ma tegin sul jälle tuju halvaks.”

"Tegid tõesti. Kas sa tahad selle heaks muuta?"

“Jah,” naeratasin talle.

"Sa tead küll, kuidas..."

“Sa ju sõidad... kodus?”

"Praegu saab ju ka... mõtle, kui pahasti sa minuga käitusid..."

“Nojah... sul on õigus...” tegin oma turvavöö lahti ja kummardusin Harryle lähemale. Avasin mehe püksinööbi ja -luku. Silitasin teda läbi bokserite, tundsin, kuidas ta mu käe all vaikselt kõvaks läks. Tõmbasin ta püksid ja bokserid nii alla kui võimalik ja kummardusin veidi rohkem ta kohale.

Mul oli kahju, et ma seda suuga pidin tegema, sest ma oleks Harryt isegi tahtnud, aga mul polnud siin sõnaõigust. Ta surus nüüd ühe käega mu pead allapoole, lootsin, et ta suudab ikkagi tee jälgimisega hakkama saada.

Tahtsin sellega lihtsalt ühele poole saada, seega hakkasin kiiresti imema, võttes teda nii sügavale kurku kui võimalik. Harry püsis terve selle aja täiesti vait ja ma tundsin end isegi veidi süüdi - kas ta ei nautinud seda?! Temalt siiani ühtegi vastukaja saamata lõpetasin selle. Vaatasin talle otsa: “Kas ma teen midagi valesti?”

"Praegu või üleüldse?"

Neelatasin. “Praegu.”

"Ei tee. Jätka."

“Sa isegi ei reageeri.”

"Türa, ma olen autoroolis, tahad, et meid kinni peetakse?"

“Anna andeks,” sõnasin kiirelt ja kummardusin uuesti ta kohale. Jätkasin imemist ja lootsin, et ta rohkem niimoodi ei nähva.

"Kiiremini," käsutas Harry.

Üritasin, aga see oli raske, pidin oma hingamist samal ajal korras hoidma ja see polnud eriti võimalik, kui ta mul nii kurgus oli, samuti oli raske võidelda okserefleksiga. Oigasin, aga seda pigem nördimusest, kui sellest, et mulle seda teha meeldis.

"Naudi seda, Annie."

“Ma ei saa, mulle ei meeldi,” võtsin end temast natuke eemale.

"Mida sa räägid, alati on ju meeldinud?"

“Aga sinule ei meeldi see! Ma ei saa nii, kui ma ei näe, kuidas sa reageerid.”

"Hea küll, siis teed kodus edasi," vastas ta kärsitult.

“Hea küll,” aitasin ta püksid kinni tagasi. Istusin kohale ja panin omale turvavöö peale.

-

Ma lihtsalt pean ütlema, et täna oli mul tore äratus; Agnes pistis ühel hetkel röökima: "MA TEGIN SELLE ÄRA MA TEGIN SELLE ÄRA OMG sa võid edasi magada"

ehk siis ta mängis 2048 Tomi editionit, mis ma talle tegin :D:D:D

ps, kuidas uus kaas meeldib? :)