Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#11 - Annie

Astusin Harry hoovi ette ja mingil põhjusel ootas mees mind juba trepil. "Tehtud?" küsis ta.

Noogutasin vaikides ning kõndisin üles. Harry järgnes mulle ning võttis poole trepi peal mu kohvri enda kätte. “Tere tulemast tagasi koju, kallis,” sõnas ta.

Neelatasin, ta käitus, nagu me oleks abielus, mitte nagu me oleks eile kohtunud. Kas see oli üldse seda kõike väärt?

“Kuidas oleks, kui me paneme su asjad meie magamistuppa ja ma näitan sulle maja?”

Meie magamistuppa... "Kõlab hästi," noogutasin näoilmet neutraalsena hoides.

“Annie, sa oled... kurb,” ta peatus ja tuli minu juurde.

"Ei, ma lihtsalt..."

Mees pani oma käe mu kaelale ja siis kummardus alla mind suudlema. Suudlesin teda vastu ja tõmbusin siis eemale. "Näita nüüd maja."

Ta naeris ja võttis mu käest kinni. Mees näitas mulle majas olevaid magamistube, kõigis neis oli suur voodi.

“Millisest neist saab minu tuba?” muigasin.

"Ma mõtlesin, et sa jääd ikka minuga..."

“Ma tegin nalja... Millal sul viimati tüdruk oli?”

"Päris tüdruk?" ta vaikis hetkeks. "Ammu."

Ma ei teadnud, kas edasi küsida, aga samal ajal pidin temaga ju koos elama, nii et varem või hiljem pidime ka saladusi jagama. “Miks?”

"Sest ma pole enda kõrvale seda õiget leidnud veel."

“Ahah... Ma ei saa aru, kuidas ma... nagu ma tunnen ennast nii halvasti, Harry. Dougi pärast.”

"Miks?" ta kortsutas kulmu.

“Ma...” pidin neelatama, ma ei suutnud öelda, et ma teda armastan. Harry vaatas mind ootavalt.

“Ma ei tea,” sõnasin, alla andes.

"Eks see alguses olegi nii," lohutas Harry. "Aga ma tean, et suudan su õnnelikuks teha."

“Tõesta seda,” kahtlesin.

"Ma tõestangi... ajaga."

Ohkasin värisevalt. Ma polnud praegu üldse õnnelik. Dougist eemal olemine oli valus. Ma kahetsesin, et olin üldse sinna klubisse roninud. Mõtlesin, mis saaks, kui ma siit praegu jalga läheks ning Dougielt vabandust paluksin, kas ta annaks mulle andeks?

“Annie.. palun,” ta tõmbas mu enda käte vahele. “Ma tahan sind, kõike sinust. Ma ei taha, et sa kurb oleks, ma teen ükskõik mida... mida sa teha tahad?”

"Šoppama minna," vastasin naljaga.

“Siis läheme. Ma ostan sulle ükskõik mida.”

"Ja ma tahaksin Agnesega ka rääkida..."

“Muidugi. Ükskõik millal. Kuhu sa šoppama minna tahad? Pariisi?”

"Pariisi? Ma pidasin silmas pigem... kohalikku kaubamaja või midagi."

“Aa.. nojah teine kord siis. Läheme kohalikku...”

"Kas sa tõesti oleksid nõus minuga Pariisi šoppama minema?"

“Kui sa tahaksid, siis ma läheksin Alaskale ka.” Midagi pidi valesti olema, mitte keegi ei ole nii ideaalne... tundsin veidikest hirmu, kuid kui ma Harryle otsa vaatasin, see lahtus. Mees polnud ju seni mulle midagi liiga teinud.

Naeratasin talle hoopis ja kõndisime tema juurde, suudlesin ta kaela. "Mulle nii meeldib, kui sa seda teed..." pomises Harry.

“Mulle meeldib, kui sa mind kepid...” sosistasin.