Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#3 - Annie

***

Agnes ja mina pidime õhtupoolikul kohvikus kokku saama ning just sinna ma teel olingi. Mind tabas meeldiv üllatus - kui uksest sisse astusin, oli tüdruk juba seal.

"Annie?!" Ta tõusis minu lähenedes püsti ja kallistas mind kõvasti. "Appi, kui hea sa välja näed! Ma igatsesin sind nii väga..."

“Oh jumal... vaata ise ennast!” naeratasin kontrollimatult. “Mina sind ka.”

"Kuidas sul läinud on?" küsis ta, kui me maha olime istunud.

“Oh, tavaliselt... sul? Ma tean juba enamust, aga kirja teel ei rääkinud sa kindlasti kõigest.”

"Ei rääkinud," tüdruk muigas kavalalt. "Aga ma jään nüüd mõneks ajaks siia, seega ma usun, et meil on küllalt aega, et kõigest vahepeal juhtunust rääkida. Kuidas Dougiel läheb?"

“Dougiel läheb hästi,” noogutasin. “Ta ajab mingit äri ka. Mingi restoranivärk.”

"Inimestele?" Agnes naeratas.

“Inimestele jah, nii on mõttekam. Ma küll ei tea, kust ta kõik selle raha võtab... Tal on nüüd kaks restorani kesklinnas.”

"Eks ta ole aastatega kogunud..."

“Ilmselt küll... ja sina oled siis täitsa rikas?”

"Ee... ütleme nii, et mul on piisavalt raha, et end mõnda aega ära elatada."

Ma muigasin. “Siis on hästi...”

"On, kuigi ma arvan, et millalgi otsin ma endale siiski töö."

“Miks?” ma muigasin. “Mina seda siis ei teeks... Ma teeks üldse palju asju teisti, kui ma Dougiga ei oleks.”

Agnes kergitas kulmu. "Mida sa teisiti teeksid?"

“Ma ei tea, palju asju... Üldse, ma ei tea, ma otsiks endale mehe, kes viitsib mulle komplimente öelda ja kes nagu... kes on õnnelik, et ma olemas olen. Ma ei taha endale mingit päris tuhvlialust, kes mind oma jumalaks peab, aga mingitki nagu... ma ei tea, ma tahaks põnevust.”

"Mida sa siis ootad?"

“Ma ei saa ju teda maha jätta. Me elame koos ja ta armastab mind.”

"Aga kas sina armastad teda? Või sa lihtsalt armastad mõtet armastusest?"

“Aga meil on hea... nagu, Doug on hea. Ta hoolitseb minu eest ja ta on, enamasti, voodis hea ja nii edasi... Ma arvan, et ma siiski armastan teda, aga ma ei ole nagu enam... armunud temasse.”

"Tee lihtsalt paus... mõtle, kui palju aastaid teil veel ees on."

“Paus? Siis me läheme lahku ka.”

"Ja kui aeg õige on, leiate teineteist taas."

“Aga kui ei leia? Äkki ma ei leia mitte kunagi kedagi samaväärilist.”

"Kes teab? Sa ei saa ju igavesti piinlema jääda, et "mis oleks saanud kui...?". Võta riske."

“Ma ei ole selline inimene... Ma pole lihtsalt nii kaua midagi riskantset teinud. Ma ei julgegi enam.”

"Noh... mina läksin aastaks ära ja... see oli parim otsus, mida ma teha oleksin saanud."

Ohkasin ja jäin Agnese kohvitassi vaatama.

“Daamid,” kuulsime järsku häält enda laua kõrvalt. “Kas ma võin teiega liituda?”

"Loomulikult!" vastas Agnes enne, kui ma reageerida jõudsin.

Mees tõmbas kõrvallauast tooli ja istus maha, alles nüüd heitsin ma pilgu temale. Kohkusin, kui märkasin, et tegemist oli vampiiriga. “Ma juhtusin teid märkama ja ei saanud teilt enam silmi... Mida teevad kaks vampiirineidu siin kohvikus?”