Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#12 - Agnes

“Hei!” olin üllatunud, kui Annie koos Harryga tulnud oli.

"Tsau," naeratas Annie. "Ma loodan, et see on okei, et Harry ka tuli?"

“Jah, ikka..” noogutasin, kuid tegelikult oleksin eelistanud, et ta ikka poleks tulnud. Harry paistis mu vastumeelsust märkavat, sest ta nägi natuke õnnetu välja, ja mul hakkas mehest kahju - ta polnud tegelikult ju midagi halba teinud. “Niisiis, Harry,” naeratasin talle, üritasin olukorda parandada. “Kuidas sul läheb?”

"Hästi," naeratas ta sõbralikult. "Kuidas sul endal?"

“Hästi ka, homme lendan ära.”

"Miks siis nii?"

"Ma ei tea, mulle ei meeldi pikalt ühes kohas olla. Ma kuulsin, et te ise sõidate varsti Pariisi?" muigasin.

“Oh, jaa, tahad ka tulla?” pakkus Harry.

Naersin ja vaatasin Anniet, kes terve selle aja vaikne oli olnud. "Tänan pakkumast, aga ei."

“Kahju. Me Anniega mõtlesime, et meil võiks kolmekesi päris tore olla.”

"Ah, noh, vahest mingi teine kord." See Harry muutis mu rahutuks.

“Kuidas sul Tomiga läheb?” uuris ta.

"Ee, hästi...?" Kas Annie oli talle rääkinud?!

“Sa tundud närvis. Kui teil hästi läheb, miks sa lahkud?”

"Me pole koos..." Vaatasin abiotsivalt Annie poole, aga ta lihtsalt jälgis Harryt.

“Nii et sa lihtsalt mängid temaga?” kutt muigas.

"Ei..." Nüüd oli mul tõesti ebamugav.

“Nojah... ma ei tea, mis te teete, aga Tom ei ole sulle hea. Sa saaksid paremini.”

Mind hakkas juba häirima see, et Annie vaikne oli. Ta ei olnud selline kunagi. Harry ajas ka imelikku juttu, ma tahtsin ära minna. „Ma arvasin, et te olete sõbrad...“

"Olemegi, ja see on minu kohus sind tema eest hoiatada. Ta ju tahtis sind tappa..."

“Kust sina sellest tead?”

"Ma teadsin sellest enne sind."

“Ausalt?” kergitasin kulmu. Anniel polnud ka sellest sooja ega külma.

"Tom on väga salalik, isegi meie, tema sõbrad, ei tea kogu lugu. Kuidas sa saad kindel olla, et ta sinu eest midagi ei varja?"

“Ma usaldan teda.”

"Pimesi?"

“Harry, mida sa teha üritad?” ärritusin.

"Ma lihtsalt palun sul ettevaatlik olla," kehitas ta õlgu.

“Okei, sorry, aga ma pean minema, oli tore sind näha, Annie, head reisi.”

"Mida, miks?" küsis tüdruk. Viimaks tegi ta suu lahti! "Millal ma sind järgmisel korral näen?"

“Kui ma tagasi tulen... Mis on... aasta pärast ehk. Ilusaid jõule teile.” Tõusin püsti.

“Okei, näeme...” ütles Annie kurvalt.

"Näeme jah..." naeratasin talle nukralt ning kõndisin kohvikust välja. Midagi oli väga-väga valesti ja ma kartsin Annie pärast. Kuna ma ei saanud sellest Tomiga rääkida, otsustasin hoopis Dougie juurde minna, tema oli ju asjaga seotud.

“Agnes, mida sina siin teed?”

"Hei, Doug... ma mõtlesin lihtsalt uurida, kuidas sul läheb ja nii..."

“Tule edasi...” ta tõmbas ukse avali. Astusin sisse, mul oli veidi veider temaga kahekesi jääda

“Niisiis... Doug, kuidas läheb? Ausalt.”

Ta muigas mõrult. "Sitasti. Ta isegi ei põhjendanud oma lahkumist..."

“Ma arvan, et ta ei saa isegi aru, miks ta lahkus, Dougie...”

"Mida sa silmas pead?"

“Ma pean silmas, et see kutt on ta ära hirmutanud või midagi. Me saime täna kokku ja ta isegi ei rääkinud ühtegi sõna.”

Dougie ohkas. "Kui ta seda meest kardaks, siis ta ju ei jätaks mind tema pärast maha..."

“Ta võis teda ähvardada. Oled sa seda kutti näinud?! Ta on selline... lihamägi.”

"Ei ole, ma isegi ei tea, kes ta on.."

“Ta nimi on Harry, ta on Tomi sõber.”

"HARRY?!" röögatas Dougie. "Täiesti perses."

“Sa tead teda?” imestasin.

"Tean jah.. kuigi ma soovin, et mitte. Mida Annie temast küll tahab.. tal pole peale välimuse kellelegi midagi pakkuda..."

“Tundub, et on. Nad lähevad varsti Pariisi...”

Mees ohkas. "Ma oleksin ise pidanud temaga reisima..."

“Dougie, sina ei teinud midagi valesti. Sa ei pea vähemalt talle mingit needust peale panema, et ta sinuga jääks.”

"Harry raudselt pani," pomises ta veidi vihaselt.

“Mina ei imestaks... mis me nüüd peale hakkame? Ma lähen homme ära.”

"Sa lähed ära?! Miks?"

“Sest ma ei taha jääda ja... meil on Tomiga ka imelikud suhted.”

"Oh... Ta ei võtnud vist seda uudist eriti hästi vastu... Aga kas sa tõesti arvad, et Harry pani talle lihtsalt mingi needuse peale? Ma ei teadnud, et see vöimalik on."

“See ei pruugi needus olla ju ka... aga ta kontrollib teda ilmselt kuidagi.”

"Ma pole millestki sellisest varem kuulnud... ja seda ei saa niisama googeldada ka ju..."

“Pead oma vampiirisõpradelt küsima, sest ma tõesti muretsen tema pärast.”

"Ma loodan, et me saame ta tagasi, Doug...”

"Mina ka," vastas mees nukralt.

"Aga ma vist lähen nüüd, vaja asju pakkida ja nii..."

“Okei, nägemiseni. Head reisi, kui me rohkem ei näe.”

"Ma tulen siis äkki... mõne kuu pärast tagasi."

“Jah,” ta ohkas.

"Nägemiseni siis, Dougie." Tõusin püsti. "Ja õnn kaasa."