Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#5 - Agnes

Tom jäi mind hetkeks vaatama, kuid samal ajal sai ta Dannylt hoobi. Tundsin, kuidas vihalaine üle minu uhas: Tom oli proovinud kaklust lõpetada - ta ei pannud isegi tähele, mis toimus, aga Danny oli talle ikkagi hoobi andnud?! Urisedes jooksin Dannyni ning tõukasin teda kõigest jõust. Mees kukkus pikali, sest ta polnud seda oodanud, ma tõstsin oma jala ta rinnale. “See peab lõppema.”

"Jaa, rahu nüüd..." pomises ta.

“Agnes,” sõnas Tom mu nime.

"Mida?" küsisin üpriski vihaselt.

“Lase Danny lahti ja läheme ära.”

"Ma ei tea, minu arvates kuluks talle küll üks paras vops ära..."

“Ei. Ma ei taha, et sa kakleks,” Tom pani oma käe mu käsivarrele. “Läheme.”

Ohkasin ning tulin Danny pealt ära, nõjatusin vastu Tomi. Danny tõusis püsti ja vaatas meid mõlemat. Ta ei öelnud aga midagi ning läks minema, tagasi ööklubi poole. Pöördusin nüüd Tomi vaatama ning ahhetasin, kui ta nägu nägin.

“Tom, sa.. oled katki,” sirutasin oma käe tema poole välja.

"Ah, see pole midagi... paraneb paari tunniga," kinnitas ta mulle rahustavalt naeratades. Ta pani oma käe minu oma peale ja ma tundsin kõhus liblikaid.

“Ma tahan selles kindel olla. Ma saadan su koju.”

"Sina saadad minu koju?" Tom muigas.

“Jah,” naeratasin.

Temagi naeratas. "On sul auto?"

“Ei ole, ma pole jõudnud asju niikaugele ajada. Ma elan ju endiselt hotellis.”

"Siis lähme jala... aga siitkaudu, sest muidu inimesed näevad."

“Hea küll,” noogutasin ja võtsin Tomi käest kinni. Järgmisel hetkel me juba jooksime. Tuul sasis mu juukseid ning need lendasid mulle pidevalt näo ette, aga ma ignoreerisin seda. Kuna me jooksime siiski käsikäes, oli meie tempo veidi aeglasem kui muidu.

Mõne aja pärast pidime tempo maha võtma, sest sattusime jälle asustatud alale, kus sõitsid autod ja jalutasid inimesed. Sättisin ühe käega oma juukseid ning vältisin Tomi pilku, mingil põhjusel oli mul veidi piinlik. Vaevalt pool tundi tagasi olime me teineteist meelega armukadedaks ajanud...

Tom kõigutas meie käsi, kui me kõndisime, ja ma naeratasin selle peale, vastutulejad arvasid ilmselt, et me oleme paar... asi oleks muidugi natuke parem olnud, kui Tomi nägu poleks lõhki olnud.

Viimaks jõudsimmegi tema majja. Ma polnud seal juba üle aasta aja käinud ja sisse astudes tundsin end veidi närvilisena. “Agnes, sa... värised,” ta naeris. “Mida sa kardad?”

Nii palju siis minu enesekindlusest... "Ma ei tea..." naersin närviliselt. "Sa oled nii verine... ja su lähedus muudab mu ärevaks."

“Kas tõesti?” küsis ta ja kergitas väljakutsuvalt kulmu.

Keerasin pilgu muiates eemale. "Las ma teen su näo korda."

“Kuidas? Lakud seda?” ta naeris.

See mõte isegi erutas mind ning ma surusin selle kiiresti maha. "Ei... alustuseks puhastaks ära ja siis vaatab, kas seda tuleb puhastada või midagi."

“Ega topeltpuhastus viga ei tee jah,” ta naeris. “Sa oled päris armas, kui sa närvis oled.” Viisin oma silmad taas Tomi omadega kohtuma, aga vaid hetkeks, sest ma tundsin, et ma punastan. Suurepärane...

“Okei, kust ma saan... alkoholi või antiseptikut?”

"Alkoholi külmkapist," kehitas ta õlgu ning istus köögikapile.

Läksin kapi juurde ja avasin selle, võtsin välja liitrise viina. "Viskit polegi?" küsisin üllatust teeseldes.

“Ma jõin eile kõik ära.”

"Miks?" pärisin viinaga käterätikut niiskeks tehes.

“Ma ei saanud sinu pärast magada.”

"Minu pärast?" hakkasin õrnalt ta nägu puhastama.

“Jah, sinu,” ta muigas. “Sa olid nagu... teine inimene. Ma kartsin natuke.”

"Mida sa kartsid?" kortsutasin kulmu ja langetasin käe, mis ta põske puhastanud oli.

“Et sa ei taha mind. Et sa oled nii enesekindel ja iseseisev ja... sa ei vaja mind.”

Langetasin pilgu. "Ja kas sa kardad seda ikka veel?"

“Selle järgi, kuidas sa Danny maha panid, olen ma kindel, et sa ei vaja mind,” ta naeris. “Aga mulle meeldib mõelda, et sa tahad.”

"Sind ja seda tšikki tantsimas nähes tundsin ma sama," tunnistasin talle hetkeks otsa vaadates.

“Nii et see töötas?” ta naeratas, ilmselgelt lõbustatult.

Krimpsutasin nägu. "Kas sa tegid seda kättemaksuks?"

“Ei, ma tegin lihtsalt sama, mida sina tegid.”

"Ja miks?" hoidsin muiet tagasi.

“Parem ütle, miks sina seda tegid?” ta muigas.

"Sest... Danny tundus tore ja ma tahtsin tantsida."

“Valetad,” ta muigas. “Sa vaatasid mind kogu aeg. Sa esitasid mulle väljakutse, teadsid, et ma ei suuda keelduda seda vastu võtmast.”

"Aga sa ikkagi kaotasid."

“Sa ei läinud Dannyga koju, nii et ma võitsin.”

"Ma ei tulnud sinuga ka koju... selles mõttes... pealegi andsid sina enne alla."

“Danny ei tohi sind niimoodi katsuda,” ta silmis oli korraga viha.

"Kas sa olid armukade?"

“Kurat võtaks, jah!”

Võpatasin. Ma olin arvanud, et kui ta seda ükskord tunnistab, tunnen ma end hästi, kuid õhtu polnud üldse plaanipäraselt läinud.

“Kuidas sa aru ei saa, et ma hoolin sinust ja ma tahan sind, ainult sind, kõik sellised asjad, mida sa teed, ajavad mu hulluks?”

"Tom..."

“Kuidas sa aru ei saa, et ma armastan sind? Et ma teeks sinu jaoks kõik? Sa ei pea mind proovile panema.”

"Tom, palun... anna andeks, aga... ma pole millekski selliseks valmis."

“Ma austan seda, aga palun, ära piina mind rohkem.”

"Ei piina... anna andeks. See oli minust nõme."

“Aitäh, Agnes,” ta muigas. “Teed mu nüüd puhtaks?”

"Muidugi," noogutasin ning tõstsin taas käe.

Üritasin ta pilku vältida, kui seda tegin, aga ta otsis oma silmadega minu omasid. Vaatasin talle hetkeks otsa, siis aga keskendusin ta haavale. See oli juba paranema hakanud, aga verd oli siiski päris palju.

“Su käsi väriseb,” märkis Tom.

Ma vaid ohkasin ja proovisin rahuneda, kuigi arvestades seda, mida ta just öelnud oli, polnud see nii kerge. “Ma ei saa,” viskasin selle lapi ta kõrvale lauale. “Sorry, Tom, ma pean minema.”

Ta näis murelik ning hüppas kapilt maha. "Jah, muidugi. Kas... ma näen sind homme?"

“Me veel vaatame seda,” vastasin. “Aga ma arvan küll. Head aega.”

"Head ööd, Agnes..."

Ma ei vastanud, tormasin vampiirikiirusel majast välja. Anniel oli õigus, Tom armastas mind. Ma polnud kindel, kas see enam midagi muutis.