Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#2 - Annie

Täna oli minu kord oma saak koju tuua ning ma olin protsessiga juba poole peal. "Kas sa tahad minu juurde minna?" küsisin naeratades kutilt, kelle ma välja valinud olin.

Ta vaatas mind lummatult. "See teeks mulle au..."

Ma naeratasin, see kutt oli ausalt öeldes liiga hea, et tõsi olla, vähemalt ta jutt väitis seda. Ta töötas kuskil kõrge koha peal ning samuti oli ta rikas, ta rääkis meelitavalt ning ta välimus oli samuti hea, arvasin alguses, et ta on vampiir. Alati, kui ma sellistega tegemist tegin, siis tundus üsna kurb, et ma nendega päriselt ööd veeta ei saa ega muud tutvust luua.

"Oled sa autoga?" vaatasin talle sügavale silma.

“Ei, ma tulin taksoga,” vastas ta, ning ausalt öeldes oli see isegi hea, polnud vaja muretseda, kuhu hiljem ta masin peita.

"Siis saame jalutada..." võtsin talt käest kinni.

“Sinuga jalutaks ma isegi teise maailma otsa...”

"Sinuga oleks ma nõus seda tegema," naeratasin säravalt.

“Võibolla olen ma liialt purjus, aga ma armastan sind,” ta peatus.

"Näita siis seda..."

Kutt kummardus allapoole ja surus oma huuled minu omadele. Tema kättesaamine käis üllatavalt kähku... mul oleks veel olnud aega keegi uus leida, sest tõtt-öelda oleks mul olnud kahju teda tappa.

"Kas sa elad kaugel?" küsis ta viimaks.

"Üldse mitte... viis minutit."

"Väga hea..." me kõndisime käsikäes klubist välja. Hakkasime jalutama ja ma märkasin peagi, et mu samm oli isegi kõrgetel kontsadel kogemata tema kohta liiga kiire. Võtsin aeglasemalt, mõeldes, et sellega lükkasin ma ka ta tapmist edasi. “Sorry,” naersin närviliselt. “Ma lihtsalt... tahan sind juba.”

Ryan muigas. "Mina sind ka."

Otsustasin temaga millestki rääkida, et tee kiiremini mööduks. “Palju tüdrukuid sul olnud on?”

"Viis," vastas ta. "Aga sul?"

“Tüdrukuid?” muigasin. “Mingi kaks vist, aga mehi... ka kaks.”

Ta vaatas mind üllatunult.

“Mida?” naersin, ma ei hakanud mainima, et need tüdrukud olid hoopis need korrad, mil ma katsetuseks ka neid võrgutada püüdsin.

"Ma ei tohiks sellest vist üllatunud olla?" naeris ka tema. "Sellise iluga saad sa endale kõik, keda vähegi tahad."

Ma naeratasin ja mulle tundus isegi, et punastasin. “Aitäh...”

Jätkasime kõndimist ning õige pea olimegi maja ees. “See on suur maja... elad vanematega?”

"Ei," vastasin lihtsalt.

“Mehega?”

"Mkm," valetasin.

“No hea küll, ma ei päri rohkem,” ta naeratas säravalt ja ma lasin meid välisuksest sisse. Teadsin, et Dougie ootas meid meie magamistoa vannitoas. Suudlesin meest ja viisin meid niimoodi mängides üleskorrusele. Kutt võttis seljast mu särgi ja lükkas mu vastu magamistoaseina, ma teadsin, et Doug vihkas, kui nad seda tegid. Lasksin tal end natuke aega suudleda ja lükkasin ta siis voodile.

Ronisin kutile peale istuma ning teadsin, et kohe nüüd peaks Dougie tulema ja ta millegagi teadvusetuks tegema. Tapmine polnud hea, aga teadvusetus, kui ta süda veel lõi, oli ideaalne. Suudlesin ta kaela ja hoidsin ta käsi kinni.

“Pane oma silmad kinni,” sosistasin talle, kui Dougie õrnasid samme kuulsin.

"Oo," muigas Ryan ja sulgeski silmad. Dougie tegi aga kiiresti ning enne kui kui kutt arugi sai, oli ta saanud tugeva löögi vastu pead, mis ta hetkega pimedusse jättis.