Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#18 - Annie

Istusime lennuki peale ja Harry läks piloodiga juttu rääkima, mina võtsin endale loa voodissse pikutama minna, panin teleka käima. Harry tuli natukese aja pärast tagasi ja heitis minu kõrvale. Vaatasin filmi edasi ja ohkasin, mõtlesin, mis mind kodus ees ootab.

"Millest sa mõtled?" päris Harry järsku.

“Kodust,” muigasin. “Ma lihtsalt... tahaks juba uusi asju kanda ja autoga sõita ja ma ei tea...”

Ta naeratas. "Noh, me oleme varsti kohal ja siis saad sa seda kõike teha."

“Ma armastan sind. Tõsiselt. Keegi teine ei teeks minu jaoks neid asju...”

"Ma armastan sind ka. Ja mul on hea meel, et sa seda mõistad."

Lükkasin end Harry rinnale ja toetasin oma pea tema vastu, silitasin käega ta kõhulihaseid. "Mulle nii meeldivad su lihased..."

“Ja mulle meeldid sina,” ta silitas mu selga.

"Kas see on... sobilik? Ma mõtlen, kas piloot kuuleb meid?"

“Oh, sa tahad...?” ta muigas. “Ta ei kuule meid ja stjuardessil pole ka siia asja.”

"Kas ta pole siis kolmekaks piisavalt kuum?" kergitasin kulmu ja istusin ta peale.

“On küll, aga... kas sa tõesti tahad? Ma ei taha sind kellegagi jagada,” tõmbas mu järsku alla ja suudles mind.

"Mina sind ka mitte..."

“Hmm..” Harry muigas ja me jätkasime päris pikalt. “Tahad oma uut mänguasja katsetada?”

"Ooh..."

Mees hingas mu lõhna sisse ja pani oma käe mu särgi alla, suudles mu kaela. “Ma armastan sind nii väga, Isabella...”

Kortsutasin kulmu ja lükkasin Harry endast eemale. “Isabella?!”

"Mis on?"

“Ah?” lükkasin end tema alt ära ja tõmbasin põlved enda ligi.

"Miks sa mu eemale lükkasid?"

“Mu nimi on Annie!”

"Ma tean...?"

“Sa kutsusid mind Isabellaks,” tundsin, kuidas ma peaaegu nutma hakkan.

"Millest sa räägid, Annie?" Harry kergitas kulmu.

“Sa kutsusid mind Isabellaks, ära teeskle, et ei kutsunud!” tulin voodilt maha.

"Aga ma isegi ei tunne ühtegi Isabellat!"

“Aga miks sa siis mind nii kutsusid?!” kõndisin eemale, vastust ootamata.

"Ma ei kutsunud ju... Annie, kas kõik on ikka korras? Kui sa ei taha, siis sa ei pea ju teesklema..."

“Kutsusid küll!” ma olin teadlik, et karjusin ta peale, aga ma olin endast väljas. Ma ei kuulnud ju asju, kuidas ma sellist asja ette kujutada üldse saanud olekski?!

"Sa ajad mu tõesti segadusse, Annie," ütles Harry nördinult. "Ma teen sinu jaoks kõik, ma võimaldan sulle selle, mille su hing ihaldab, aga sa teed minuga nii..." Mees vangutas pead ja kõndis välja.

Tundsin, nagu keegi oleks mu südame välja rebinud, pidin istuma. Ma ei tahtnud talle ju haiget teha, ma ei tahtnud teda solvata. "Harry, oota nüüd..." hüüdsin talle järele.

Ta aga ei reageerinud, polnud isegi peale viit minutit tagasi. Hakkasin nutma, tundsin end nii halvasti, kujutasin asju ette ja siis pahandasin temaga... Läksin voodisse tagasi ja mässisin end teki sisse, jäin aknast välja vaatama, ma lootsin, et ta annab mulle selle andeks, ma ei tahtnud teda kaotada.