Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#13 - Tom

Lasin müüjal endale ilusa kimbu lilli kokku panna ning naeratasin, kui ta küsis, kas need mu tüdrukule. Vastasin jaatavalt.

Kimbu kätte saanud, seadsin sammud Agnese hotelli poole. Teadsin juba, kus ta uks on, nii et sõitsin liftiga üles ja sättisin peeglist oma soengut. Ma lihtsalt ei suutnud naeratust tagasi hoida, ma olin kõik oma sõnad läbi mõelnud ja ma lootsin, et kõik läheb plaanipäraselt.

Koputasin tüdruku uksele ja köhatasin oma hääle puhtaks. Kuulsin tasaseid mütsatusi ning mõne hetke pärast uks avanes, paljastades veidi närvilise Agnese.

"Tom... hei... ee, mida sa siin teed?" päris ta vastu uksepiita nõjatudes.

"Kas ma võin sisse tulla?"

"Mm... ma ei tea, kas see on eriti hea idee." Ta neelatas. "Kas see on midagi olulist?"

"Kas sul on seal keegi?" Tundsin kohutavat armukadedust. Just oli ta minuga maganud, ja nüüd on tal keegi uus, keda magatada? Mul oli niigi raske leppida tema kolme Hispaania kutiga, tahtsin sellel värdjal siin pea otsast rebida.

"Ei, mul ei ole seal kedagi."

"Miks sa siis... selline oled?" küsisin, proovides tuppa sisse kiigata.

“Ma... ee... Tom, praegu ei saa.”

"Kes seal on?" küsisin peaaegu vihaselt ning astusin Agnesele lähemale, nii et ta oli sunnitud taganema. Jahmatusin, kui nägin, et tüdruku asjad olid kokku pakitud voodil ning koti peal olid mingi paberid. Oleksin üllatusest lillekimbu äärepealt maha pillanud. Mida kuradit see veel tähendama pidi?!

“Agnes?” vaatasin teda ja lasin kätel langeda.

Tüdruk ohkas ja vaatas maha. "Anna andeks..."

“Sa lubasid mulle, et sa ei tee seda enam!” tõstsin häält.

"Ma tean..."

“Siis miks?!” ma viskasin lilled põrandale.

Agnes korjas vaikides lilled üles. Ta sulges hetkeks silmad ning nuusutas neid, siis aga vaatas taas mulle otsa. "Mul ei jäänud muud üle."

“Mida sa ajad? Miks? Kõik oli ideaalne!”

"Minu jaoks ei olnud."

“Miks?” Tundsin, kui mu süda just kui murdus. Just nüüd, kui see oli uuest lööma hakanud.

"Ma vist tean küll, miks sa siia tulid, Tom. Me ei töötaks, palun lase mul minna."

“Unusta ära! Mis sul viga on? Ma tahaks sind praegu õlgadest raputada, mis sinuga toimub? Ma armastan sind ja sina armastad mind, aga sa lähed jälle ära?!”

Ta sundis end mulle silma vaatama. "Ma ei armasta sind."

“Jah, armastad küll.”

"Ei, Tom," sõnas ta teravalt.

“Aga sa ütlesid mulle...”

Agnes naeris. "See oli keset seksi. Sa ei ole ju nii naiivne."

Hingasin teravalt sisse, ta oli mulle kõik öelnud. Vaatasin teda vaid hetkeks põlastavalt ning kõndisin siis ukse poole.

"Hüvasti, Tom," sõnas ta. Ma olin täiesti kindel, et kuulsin ta hääles vastumeelsust ja nukrust.

“Sa oled üks õelamaid naisi, keda ma tean. Ei, tead, mis? Sa oled neist kõige hullem – manipulatiivne ja ärakasutav. Ma ei taha sind enam näha. Ära tagasi tule.”

Ma ei vaadanud enam tagasi, kõndisin toast välja ning lõin selle pauguga kinni. Olin juba paar sammu edasi liikunud, kui kuulsin Agnese hotellitoast kedagi nuuksatamas. Ma arvasin, et olen tugevam, aga ma ei talunud seda, miks ta nuttis, kui ise selle otsuse tegi? Kas ma ütlesin talle tõesti nii halvasti?