Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#7 - Agnes

Mu äratas telefonihelin, esialgu arvasin, et see oli äratuskell, aga siis meenus, et ma polnud seda pannud. Võtsin selle kobades vastu ning tõstsin kõrva juurde.

"Jaa?" küsisin uniselt.

“Mitmes korrus ja mitmes tuba?”

"Ee... neljas ja kaheksateist." Mul polnud vaja küsidagi, tundsin Anniet piisavalt hästi, et teada, et ta oli millegagi hakkama saanud.

“Ma juba sõidan liftiga, tule uksele.”

"Mm..." lükasin kõne kinni ja ajasin end vaevaliselt voodist välja. Täpselt samal hetkel, kui ma ukse avasin, jõudis Annie kohale ja trügis end sisse.

"Vau..." silmitsesin tüdrukut pealaest jalatallani, ta juuksed olid kergelt lokki tõmmanud ja ta meik oli veidi laiali. "Kellega?"

“Harryga,” ta muigas. “Oojaa...”

"Anna andeks, ma tõesti oleksin sind peatanud, aga ega minulgi just kõige... rahulikum õhtu polnud. Kas kõik on ikka korras?"

“Harry on... Harry... paneb mind erilisena tundma.”

"Ja Dougie?"

“Dougie ei tea veel. Aga Harry hammustas mind.”

Silmitsesin Annie kaela. "Näita seda," pomisesin veidi kartlikult, tüdruk tõmbas oma juuksed eest.

Hammustasin huulde ja hingasin teravalt sisse. "Annie... mulle tundub, et ta märgistas su."

“Oh... Dougile see küll ei meeldi...”

"No shit... mis sa arvad, kas ta tundis juba, et side katkes?"

“Ma ei tea... Ma ei tea, mida ma tegema pean!” Annie istus lihtsalt põrandale maha ja vaatas mind.

Hammustasin huulde. "Noh, Dougie saab sellest niikuinii teada..."

“Ma kardan, et ta lööb mind või midagi.”

"Kas Harry mõjutas sind kuidagi?"

“Mis mõttes? Ei.”

"Ehk siis sa tahtsid seda?"

“Jah... mul oli.. või on, vaja kedagi, kes... mulle komplimente ütleks, kes mind ilusaks peaks...”

"Siis... mina kataks märgi kinni ning jätaks Dougie maha. Ütlegi, et sa ei tunne, et see on sama ja teil on vaja veidi aega lahus veeta."

“Ma ei taha end süüdi tunda... ma ütlen, et ma petsin teda ja ta jätab mind ise.”

"See oleks päris... karm. Teeskle siis vähemalt, et see muudab su õnnetuks."

“Ma ütlen, et ma olen temaga aus ja ma petsin teda eile, sest... ta ei suuda mulle anda seda, mis ma vajan. Las teeb omad järeldused.”

"Ja kas sa oled oma otsuses sada protsenti kindel?"

“Ei. Ma armastan Dougi.”

"Miks sa siis seda teed?" vaatasin teda tõsiselt. "Ma toetan iga otsust, mida sa teed, aga ma loodan, et sul on kõik hästi läbi mõeldud."

“Ma ei... tea. Praegu. Aga ma pean nüüd minema, sorry, Harry ootab mind.”

"Harry ootab sind?" kordasin üllatunult. "Ta tõi su ära?"

“Ei toonud, ma tulin ise.”

Vangutasin pead. "Aga helista mulle, eks? Anna teada, kuidas läheb. Ja palun, ära tee rutakaid otsuseid."

“Jaa, küll ma helistan.”

"Ma lähen nüüd magama tagasi. Me võiks millalgi kokku saada, sest mul on sulle tegelikult palju rääkida."

“Mhm, homme ehk?”

"Ikka. Edu tänaseks."

“Aitäh, läheb vaja,” muigas ta ning juba ta oligi läinud. Heitsin voodisse tagasi ja proovisin uuesti magama jääda, kuid see polnud enam sugugi nii kerge. Annie ei käitunud kunagi nii, ta alati kaalus valikuid ja rääkis pikalt ühe või teise miinustest ja plussidest, mitte ei öelnud, et teeb ühte asja, mis siis, et pole selles kindel. Pealegi tunnistas ta ju ise, et armastab Dougiet... Ta oli kas aastaga muutunud või oli asi Harrys.

Natukese aja pärast vajusin ma siiski unne.

***

“Jou,” sõnas Tomi mu uksel ja tõstis nähtavale veinipudeli.

"Hei," vastasin argliku naeratusega. "Astu edasi."

“Aitäh,” ta muigas ja kõndis sisse. Me istusime diivanile, telekas juba käis, ma lootsin, et see muutis õhkkonna vähem pingelisemaks. Mulle meenusid järsku klaasid ja ma tõin kiiresti ka need.

Istusin tagasi ja hoidsin neid käes, kuni Tom neisse veini valas. Naeratades ulatasin ühe klaasi Tomile, mees pani veinipudeli lauale ja pöördus mulle silma vaatama.

“Mängime üht mängu,” sõnas ta.

"Mängu?" naeratasin. "Mis mängu?"

“Küsime teineteiselt küsimusi. Kordamööda. Ausad vastused.”

"Ee... mis küsimusi?"

“Ükskõik. Mida sa teada tahaks.”

"Hea küll..." nõustusin, kuigi kahtlevalt.

"Mina alustan. Kuidas sa mind leidsid? Tol õhtul. Kuidas sa teadsid?"

Neelatasin. Nagu näha, siis tema aega ei raiska... "Ee... noh, tegelikult... Ma otsisin sind," tunnistasin. "Ja ma võtsin su maja juurest su lõhna üles, see tõi mu surnuaeda."

Tom muigas. "Hea küll."

Vaatasin veiniklaasi oma käes. "Aga... kuidas sina ja mu ema tutvusite?"

"Lapsepõlves. Elasime samal tänaval."

"Oh... aga kas... tead küll, kas sa armastasid teda?"

"Üks küsimus korraga," sõnas ta. "Kas su Hispaania mees oli sul ainuke?"

Kortsutasin kulmu... see ei tõotanud head. "Ei olnud. Kas sa armastasid mu ema?"

"Ei," sõnas ta kiirelt.

"Valetada ei tohi..." tuletasin ma meelde.

"Ma tean. Mitu meest sa siis vahepeal läbi keppisid?"

Ma ei tahtnud seda enam mängida, ma olin nii ebakindel. "Ma ei keppinud mitte ühtegi meest läbi!"

"Miks?"

"Mis mõttes miks? Jah, mul oli... kaks seksuaalpartnerit, peaaegu kolm. Aga... see väljend on toimuva kirjeldamiseks veidi väär."

"Miks see vale on?"

"See on sul juba ma ei tea, mitmes küsimus," kergitasin kulmu. "Mida mu ema sulle tegi, et sa talle kätte tahtsid maksta?"

"Tema on põhjus, miks ma vampiir olen."

See lause tabas mind nagu kuul rindu. Vaatasin ainiti Tomi, kes mind tõsiselt vastu põrnitses, kuid täiesti vait oli.

"Niisiis..." sõnas ta hetk hiljem. "Kuidas sa toitusid, kui ära olid?"

Ma ei suutnud ta küsimusele keskenduda, kõik, mis mulle pähe mahtus, oli see, kuidas ometi minu ema selle kõige eest vastutav võis olla.

"Ee... ma..." sulgesin hetkeks silmad. "Ma varastasin paar korda haiglast, see polnud väga hea idee. Enamasti ma hiilisin õhtuti välja veidi kaugemale ning... jõin. Ma proovisin paar korda loomaverd ka, aga see ei istunud mulle eriti. Kuidas mu ema sinu vampiirikssaamisega seotud on?"

"Ta andis mu mingitele kuttidele üles, see oli halvasti läinud narkodiil... Ta kutsus mu endaga kohtuma, aga reaalsuses võeti mind lihtsalt mingite vampiiride poolt kinni," ta lõpetas oma veiniklaasi.

Ma oleksin äärepealt oma klaasi maha pillanud, ma ei oleks iialgi midagi sellist oodanud. Selle asemel, et ma veidikenegi selgust saaksin, tekkis mulle hoopis kümneid uusi küsimusi.

"Sinu küsimus," pomisesin nii vaikselt, et kui Tom oleks inimene, poleks ta mind vist kuulnud.