Corrupted 2 (Writnes & anniepoynter)

#22 - Agnes

"Aga palun proovi olla nii loomulik kui võimalik... Harry on minu hea sõber ja Annie sinu, käitu, nagu midagi poleks vahepeal muutunud, eks?" rahustas Tom mind.

“Jah, jah, jah,” noogutasin ja silusin oma kleiti.

"Sa oled ilus," naeratas Tom.

“Aitäh, sina ka,” noogutasin ja naeratasin samuti.

Tom muigas. "Lähme siis?"

“Jah,” Tom võttis mu käevangu ja ma muigasin, me olime ju alles tema majas. Tuletasin endale pidvalt meelde, et ma ei muretseks ega närveeriks liialt, aga ometi ma kartsin, mis edasi saab. Viimati, kui ma Harryt nägin, oli ta proovinud mind Tomi vastu ässitada...

Läksime Tomi autoga kesklinna ühe restorani juurde. Täpselt siis, kui me parkinud olime ja välja tulime, keerasid Annie ja Harry sisse. Ma ei teadnud küll autodest suurt midagi, aga Tomi reaktsiooni nähes heitsin sellele lähema pilgu.

See nägi üsna vanamoodne välja, aga see oli uhiuus ja roolis oli Annie, mitte Harry. "Annie rääkis midagi, et Harry ostis talle kaks autot," mainisin. "Kust ta üldse raha saab?"

“Ma ei tea, tõesti ei tea. Harry ostis talle kohe kaks?!”

"Ta ütles..."

Järgmisel hetkel avanes autouks ning ma pidin ära minestama. Annie kandis punast kleiti, juba kaugelt teadsin ma, et tegemist oli väga kalli ja kvaliteetse kleidiga, ma tundsin end korraga nii ebakindlalt.

Vaatasin Tomi poole, kes ka kuidagi kauaks Anniet vaatama jäänud oli ja ma tundsin end veel halvemini. See topeltkohtingu idee tundus nüüd lausa väga väga halb.

“Tere, Tom! Agnes!” naeratas Harry meile.

Vältisin kõigi pilke ja vaatasin enda ette maha."Hei."

“Agnes, sa näed kaunis välja,” naeratas Harry mulle. “Läheme sisse?”

Vaatasin teda üllatunult ning tundsin, kuidas mu huulile naeratus kerkis. "Aitäh sulle! Hei, Annie!"

“Tere,” Annie naeratas. “Tere ka sulle, Tom.”

"Hei, Annie," noogutas Tom ja võttis mult käest kinni.

“Palun,” muigas Harry ja näitas käega sissepääsu poole.

Mehed lasksid minul ja Anniel ees sisse kõndida. “Sa näed ilus välja. Olete nüüd Tomiga koos?” küsis Annie kiiresti.

"Vaata ennast, kuule... Aga vist oleme jah... kuidas teil Harryga?"

“Me oleme nüüd... vampiirilikult ametlikud,” ta naeris. “Ma armastan teda nii väga.”

"Mul on tõesti hea meel," proovisin kõlada nii veenvalt kui võimalik. Ma ei saanud ju praegu midagi öelda, Harry võis seda kuulda...

Harry ütles nime, mille alusel saime reserveeritud lauda, mina ja Tom istusime nende kahe vastu. Tundsin end pisut närvilisena, kuigi minu arvates oli kõik seni päris hästi kulgenud.

“Mida te tellite?” küsisin, vaadates menüüd. “Ei taha just kurku kuivaks ajada.”

"Ma vist võtan mingi... ma ei tea. Salati?" naeratas Annie.

“Oh ei, Annie...” Harry muigas. “Võta midagi muud. Praad näiteks.”

"Miks?! Ma peakski just ju mingit tibi mängima..." vaidles Annie vastu. Jälgisin neid kaht ärevalt.

“Tibi mängima?” Harry kortsutas tema poole kulmu. “Kas ma pole sulle juba piisavalt palju kordi öelnud, et sa meeldid mulle sellisena, nagu sa oled?”