Armas idioot

18. Tuduaeg

"Troyyyyyyy!" kõlas järjekordne kõrgeis toonis hüüe me telgi lähedusest, kus me Troyga koos istusime.

See kile hääl suutis mu lõpuks hüpnoosist välja tuua, millesse justnimelt Troy mu viinud oli. See kuldsete juuste ja siniste silmadega kutt oli mu hetkeks täielikult enda loitsu alla pannud.

Mu huuled olid poisile NII lähedal! Mis mul ometi arus oli?! Kas Troy sai aru, mis ma teha kavatsesin? Muidugi sai!

Niipea kui kuulsin telgi lähedusest kostuvaid samme, hüppasin Troy juurest eemale. Ja ma tõesti polnud meist kahest ainus, kes antud olukorrast ehmus. Märkasin selgesti seda kohkunud olekut ja segadust Troy silmis, kui me huuled siiski ei saavutanud kontakti ja me teineteisest eemale istusime.

Poisi pilgus oli midagi, mida ma päris hästi ei mõistnud. Kui ma oleksin ta nägu kauem uurinud, ehk oleksin ka vastuse saanud. Ometigi ei suutnud ma talle otsa vaadata, tundsin oma põski õhetamas niipea, kui kasvõi ühe pilgu talle heitsin.

"Troy?!" hõigati taas.

Pöörasime mõlemad Troyga oma pead telgiavause poole, kust lukk avanes ja telgi ees kükitav blondipäine tütarlaps nähtavale tuli.

"Leidsin su!" kisas Regina rõõmsasti kutti vaadates ja käsi kiirelt plaksutades, justkui oleks ta iseenda saavutuste üle aplodeerinud. Peagi liikus tüdruku pilk siiski punastavale minule ning ta vaatas kergelt kulme kortsutades mind. "Kas ma segasin midagi?"

JAH!

Troy jõudis millisekund enne mind vastata: "Jah."

"Ei," vastasin samuti kiiresti. See oli vale...

Tundsin, kuidas Troy silmad taas minule liikusid, kuid ma olin liiga arg, et talle samaga vastata. Teadsin, et miski häiris teda. Ma ei pidanud noormeest vaatama, et sellest aru saada.

"Okei," sõnas Regina naeratades. "Võib ma laenan korraks Troyd? Mul oleks natuke ta abi vaja."

Osutasin käega Troy poole: "Aga palun."

Mainitud noormees turtsatas, nii et viisin oma pilgu lõpuks talle just sel momendil, kui ta silmi pööritas.

Kas ta on kuri või? Jah, me peaaegu suudlesime, aga ta ei saanud ju seda päriselt tahta. Ma nägin, kuidas reaalsus teda vastu vahtimist tabas, kui me teineteisest eemale võpatasime. Ta oli ehmunud ja tema näos paistsis olevat selline olek, mis ütles, et oh-kui-tore-et-Regina-tuli-ja-ma-seda-Lizzyt-suudlema-ei-pidanud-ja-loodame-nüüd-et-Regina-midagi-aru-ei-saa-et-Lizzy-mind-peaaegu-suudles-sest-mulle-meeldib-hoopis-Regina.

Raudselt mõtles poiss seda.

"Kindel, et ma midagi ära ei rikkunud?" päris Regina uuesti, kuid väga ettevaatlikult, vaadates kord mind ja seejärel jälle kutti mu vastas istumas. "Olete ikka päris, päris kindel?"

"Jah!" tõstsin natuke häält ja pööritasin silmi, muutudes järjest pahuramaks. Ta ei rikkunud midagi ära, Regina päästis mind suurest katastroofist. "Siin polnud midagi rikkuda, sest midagi ei toimunud ja ei hakka ka toimuma."

Vaatasin tõsiselt Reginale otsa, käed risti üle rinna.

"Okei, siis hästi," vastas Regina natuke kõhklevalt, kuid pööras tähelepanu  väga vaikseks jäänud Troyle. "Saaksid mu telgi juurde tulla? Ma ootan seal."

Kutt küll ei vastanud midagi, ent Regina pidas vaikust nõustumiseks. Ta naeratas poisile ja kordas, et jääb teda telgi juures ootama. Seejärel läks Regina rõõmsasti kekseldes minema.

Kuigi ma ei sallinud sugugi ideed, et Troy Regina juurde läheb, pidin ma sellega leppima. Ometigi ei tõusnud Troy oma kohalt kohe püsti ega liikunudki telgist välja. Ta istus, kulm kortsus ja põrnitses mind.