Nii mõnus ja soe.
Olen justkui väike vahukomm, kes on mõnusalt soojast kakaost ümbritsetud.
Okei, välja tuleks jätta sellised kakaod iseloomustavad sõnad nagu "pruun" ja "märg", ent kõik muu on mu olukorra kirjeldamiseks täiesti sobilik.
Mul on nii paganama soe, ma tunnen seda sooja kiirgust enda ümber. Isegi kakao sarnane mõnus ja magus lõhn on mind enda embusesse mässinud ja ähvardab mind oma hüpnotiseeriva toimega igaveseks unemaale jätta.
Kuid mul on tunne, et mul poleks selle vastu midagi. Mind isegi ei huvita, miks ma end nii mugavalt tunnen. Ma lihtsalt tahan, et see tunne ealeski ei lakkaks.
Hüpnotiseeri mind, sa salapärane kakao.
Kuid siis käis sähvatus. Koos sellega kaasas käiva naeruga purunes see ideaalne maailm, millele hetk tagasi olin valmis kogu oma hinge andma.
Mu silmad avanesid välgukiirusel. Esimese asjana märkasin muidugi seda kuldsete juustega kutti, kelle öösel oma telki olin lubanud. Troy pikutab mu kõrval, silmad kinni. Põhjus, miks teda nii detailselt praegu näen, lööb mu silmad pärani.
Ma olen talle lähedal.
Ma olen kohe väga-väga lähedal ja praktiliselt kohe tema külje all. Tema ongi see kakao! Tean, et öösel olin temast distantsi hoidnud, kuid nüüd oleme mingi ime kombel teineteise embusesse sattunud.
Oleksin tahtnud kutti kauem uurida, rumal mina. Ent siis taipasin oma pilgu Troylt eemale viia ja meie jalutsist tulevate sähvatuste poole vaadata.
Axel.
See mu venna väga-väga rumal ja lapsik parim sõber. Ta kükitab meie jalutsis, rahulolev irve näos ning telefon meie poole suunatud.
Ta teeb pilte.
"Tere hommikust, tuvikesed," sõnas ta eriti laia irvega. "Kuidas öö möödus?"
Olin siiski veel liiga uimane ja segaduses, et midagi korralikumalt vastata. Virutasin talle lihtsalt jalaga, või noh, üritasin, aga põrusin haledalt, seega sõnasin pahuralt: "Kao välja!"
Mu hoobist taaruma hakanud Axel ajas irvitades end kükakil asendist poolkägarasse ja väljus telgist. Märkasin, et Milliet polnud samuti enam oma asemel. Oleme vaid mina ja Troy, kuigi kuulen kaugelt lõkkeplatsi juurest inimeste hääli.
Mis see kell on, et kõik juba ärkvel?
Pöörasin pilgu tagasi mu kõrval lamavale kutile, lootes salamisi, et saan teda veel uurida. Oma silmad talle viies avastasin tema unise pilgu minult.
Ma ei tahtnud, et Troy aru saaks, kuidas teda vaadata olin tahtnud. Seega laususin kiirelt teema kõrvale viimiseks: "Axelil on mingi pildistamisvajadus."
Vihje sellele, kui Axel mind ja Troyd kohvikus pildistas.
"Vist jah," mõmises ta uniselt ja oh aidake mind, miks tal hommikul nii värisema panevalt käre hääl on.
Ei mõtle sellele, Liz!
"Miks Axel üldse nii vara üleval on? Ta magab tavaliselt kõige kauem. Suurim unekott üldse," lisasin juurde, lootes et Troy veel midagi oma hommikuse häälega ütleks. "Ja miks ma ikka veel nii unine olen?"
"Sest sa vähkresid öö otsa ja pomisesid läbi une, kui ebamugav ja külm sul on."
"Ja see andis sulle õiguse mind enda embusesse võtta?"
Troy muigas, kuid lausus siis salakavalalt: "Sa ise ronisid."
Oh ei... Mina?
Õnneks ei pidanud ma rohkem midagi rääkima, sest telki sadas sisse Ricky.
YOU ARE READING
Armas idioot
Teen FictionMida teeksid Sina, kui leiaksid ühel hommikul oma voodis ärgates enda kõrvalt tundmatu noormehe, kelle käsi on käeraudadega Sinu külge aheldatud? Põõnaksid voodis edasi või läheksid endast välja, just nagu meie peategelane Lizzy? Lizzyl pole aimugi...
