"Mis sul viga on?!" kiljatasin kuti kohatu kommentaari peale ja oleksin end äärepealt ümber pööranud, kuid mulle meenus taaskord tema katmata ihu ja see, et ei soovi seda näha. "Sa oled haige. Haige ma ütlen sulle!"
Ja mina olen rumal, ma olen kuradima rumal, et mulle ei meenunud oma riidekapi peeglid, kust poiss mind ilmselgelt vaadata sai, kui end riidesse panin. Kui ma ei oleks nii ärritunud ja kui mu peas ei oleks seda pidevat valu, oleksin ma nutma puhknenud.
Ma ei saa praegu nutta, ma ei tohi tema juuresolekul tönnima hakata.
Ma ei näe noormehe nägu, kuid nende mõne minuti jooksul olen ma tema iseloomust juba sedasi aru saanud, et tean teda vaatamatagi, et ta muigab. Ta soovis midagi öelda, kuid ma ei lasknud tal enam ühtegi kommentaari teha ja andsin talle hoopis käsu, et ta endale teki ümber paneks.
Seda oleks võinud varem teha. Nii või teisiti läheb tekk põletamisele.
Kutt ei vaielnud mulle vastu, vaid liigutaski end. Kui ta keha lõpuks kaetud, sain end ümber pöörata ja talle taas otsa vaadata. Poiss jälgis mind oma siniste silmadega, kerge naeratus suule ilmumas.
Ta blondid juuksed ei näe samuti enam sellise harakapesa moodi välja nagu need ärgates olid. Ju ta kohendas neid peeglist, samal ajal kui ma end riidesse panin.
Okei, jah, ta on palju nunnum, kui ma arva-
KESKENDU! Ta ei ole nunnu, ta on pervo.
Õigus, õigus...
Suutsin silmad enam-mitte-nii-padja-näoga noormehelt eemale viia ja sikutasin teda meie käeraudadega ühendatud kättpidi oma toa ukse poole.
"Whoa, whoa, whoa!" sõnas poiss ja jäi ühtäkki seisma, enne kui jõudsime mu toast väljuda. "Ma ei saa ju sedasi, tekk ümber keha, välja minna!"
Kissitasin noormehe poole silmi, kui ta vasaku käega oma tekki mähitud kehale osutas ja kergelt häiritud silmadega mind vaatas.
"Miks mitte? Mõne hetke eest tahtsid sa ju lausa alasti minna," sõnasin talle rahulikult ja sikutasin teda paremast käest edasi, et ta mulle järgneks. "Pealegi, roosa värv sobib sulle, peaksid seda kogu aeg kandma, toob su kurvid välja ja puha. "
Kui noormehe suunurk kergelt üles tõusis, pööritasin talle oma silmi. See viimane lause ei olnud mõeldud kui kompliment, kuid ilmselgelt oli kutt seda just sellena võtnud.
Poiss lõpetas tagasihoidliku naeru saatel vastuhaku ja järgnes mulle toast välja, kuid ma ei liikunud esimesele korrusele, et õue tormata, autosse istuda ja vennale lennujaama vastu sõita, vaid kõndisin hoopis teise tuppa - mu venna omasse.
Muidugi ei kavatse ma selle roosa muumiaga publikusse minna! Kuigi oleks tore teda sedasi häbistada, olen ka mina ju selle muumia külge aheldatud ja pilke saadetakse ka mulle, kui me roosa tekiga mööda lennujaama ringi tuiskame. Nii et tänan väga, ma pigem otsin talle midagi korralikumalt selga.
Kui ma oma venna toas kapi ette seisin ja kapiukse avasin, heitsin kiire pilgu segaduses olevale noormehele. Haarasin esimesed ettejuhtuvad tumehallid dressipüksid ja kui need talle ulatasin, andsin seletuse: "Ma ei tea, kuidas sa särgi selga saaksid, nii et seda ma sulle ei anna, aga siin on mu venna püksid, pane need jalga ja jäta endale."
Ma ei tahaks, et ta need tagastaks, sest väga veider oleks edaspidi näha, kui mu vend nende samade pükstega ringi käib.
"Su vend on okei sellega?" küsis noormees, kui ta püksid vastu võttis.
"Tal ei ole valikut," laususin ükskõikselt ja pöörasin selja, et poisile veidi privaatsust anda, sest erinevalt temast, ei ole mina selline jobu, kes teiste alasti keha vahib.
YOU ARE READING
Armas idioot
Teen FictionMida teeksid Sina, kui leiaksid ühel hommikul oma voodis ärgates enda kõrvalt tundmatu noormehe, kelle käsi on käeraudadega Sinu külge aheldatud? Põõnaksid voodis edasi või läheksid endast välja, just nagu meie peategelane Lizzy? Lizzyl pole aimugi...
