"Axel, sa oled... NÕME!" pahandasin poisiga ning lõin talle rusikaga vastu õlga, kui mu vend oli auto peatanud ja me kõik sealt väljuma hakkasime.
Terve selle mõne minutilise sõidu ma mõtlesin, et kuhu kurat mu vend Kevin mu nüüd koos oma sõprade Ricky ja Axeliga tirivad ja mida paganat ma tegema pean. Mul oli hulganisti mõtteid. Ja need polnud meeldivad...
AGA ME OLIME KOHVIKUS!
"Reaalselt, Axel, sa oled ilge taun," pomisesin poisile, kui end lõpuks Troy järel autost välja upitasin.
"Aga no sul ei olegi ju siin käsi vaja, pistad pea toidukaussi ja sööd," irvitas Axel mulle vastu, kui teda teisel pool autot silmasin.
"Mis ma näen välja nagu mõni koer või?" nähvasin poisile, kuid ta ei teinud minust enam välja, vaid rääkis midagi mu vennaga.
Ma mõtlesin end segaseks, sest ma kartsin jubedalt, kuhu ma nüüd satun... Aga see polnud jube!
Pööritasin veelkord mõttes kogu olukorra peale silmi ning selle käigus märkasin üsna eksliku pilgu ja palja ülakehaga Troyd, kellega mu käsi käeraudades on. Kuigi ma olin terve sõidu üritanud mingite suvaliste asjadega, mida ma venna auto põrandalt leidsin, seda lukku lahti teha, midagi ei töötanud.
Ma annan alla, tõsiselt, ma jään igaveseks selle idioodi kõrvale. Kohutav!
Nägin, kuidas poisi suunurk vaikselt üles tõusis, mistõttu mõistsin, et olin taas oma pilgu ta rinnale unustanud.
Ta ülakeha on paljas.
Ja me oleme käeraudades.
Okei, võib-olla sedasi meie linna kõige paremasse kohvikusse minek, kus mõnda tuttavat võin kohata, on ikkagi jube.
"Lähme nüüüüüüüüd," vingus Ricky ja hakkas kärsitult ukse poole liikuma, mu vend Kevin ja sõber Axel tema kannul. Ohkasin vaikselt ja tirisin Troy endaga kaasa, et poiste järel siseneda.
"Uu-la-la!" lausus Axel laululiselt, kui ta leti taga seisvat blondipäist neidu silmas. Ja poiss vilistas. Ta tegelikult ka vilistas selle tüdruku peale.
Kõik kolm musketäri - Kevin, Axel ja Ricky - tormasid leti juurde. Eks nojah, nad on terve suvi ära olnud ja nad pole harjunud tavalise viiekümne aastase müüja asemel tema õetütart siin kohvikus teenindamas.
Poistel pole mingeid šansse selle tüdrukuga, sest noh, esiteks, ta on täna viimast päeva tööl, sest suvi on läbi saamas ja ta on siin vaid ajutiselt. Ma olen siin suve jooksul mitmed korrad käinud, olen temaga jutule saanud. Nii et tean väga hästi, et ei mu vennal, Axelil ega Rickyl pole temaga mingit võimalust.
Ja teiseks - sel tüdrukul on tüdruksõber olemas. Haha, poisid, haha. Hästi panete, aplaus.
Ma vannun, meil on Troyga siin varsti päästerõngast vaja, nad ujutavad oma ilastamisega selle kohviku üle.
Hõikasin vennale veel, et ta mulle kaks mu tavalist kohvi võtaks ja tirisin Troy, kes kusjuures ei ilastanud selle müüja üle, enda järel laua poole. Istusime ühele diivanitest, mis ümber akna all oleva laua oli. Poiss lasi mul enne istet võtta, seega jäin akna kõrvale istuma.
Ohkasin ning lasin peal vastu lauda kukkuda.
Ma tahan koju.
"Niisiis, Lizzy, ma üritasin seda sulle terve sõidu öelda, kuid sa ei tahtnud seda kuulda, aga-"
"Kui sa tuled jälle ütlema, et su vennal on samasugused käerauad, ma löön sul hambad sisse, sest mind ausõna ei huvita absoluutselt, mis su vennal on või mis ei ole, okei?" laususin kindlalt, kuid pea laual ja üks põsk vastu lauda surutult, et saaksin poisile otsa vaadata. "Mind ei huvita su venna voodielu."
YOU ARE READING
Armas idioot
Teen FictionMida teeksid Sina, kui leiaksid ühel hommikul oma voodis ärgates enda kõrvalt tundmatu noormehe, kelle käsi on käeraudadega Sinu külge aheldatud? Põõnaksid voodis edasi või läheksid endast välja, just nagu meie peategelane Lizzy? Lizzyl pole aimugi...
