Armas idioot

23. Duracelli jänes

Rumalad kuradima poisid! Ma olen kutu. Ma olen täiesti... MU VANEMAD LÖÖVAD MU MAHA! Kui nad vaid teaksid, KUS ma praegu olen. Oh jummel, oh jummel, mind lüüakse maha, mu oma vanemad löövad mu maha, oh jummel.

Mis neil poistel ometi küll arus oli?

Ma süüdistan selles kõiges Joshi. Seda kummalist Troy sugulast, kellega mul on olnud "au" terve oma pärastlõuna veeta. Josh oli see, kes ostis poest tonnide viisi mune. Josh oli see, kes viis meid selle vana lagunenud maja juurde neid mune loopima. Josh oli kogu see kurja juur.

Pealegi on teda palju mugavam süüdistada, kui meenutada, et minu ja Troy kummaline müramine muutis meid kõiki hajameelseks. Oleks me olnud valvsamad, oleks õnnestunud varem politseiniku eest põgenemist alustada.

Ometigi, rumal muie tuleb mu suule, kui näen Troy kuldsetes juustes endiselt mõnda munakoort. Tunnistan, munade viskamine läks vahepeal natuke käest ära. Pooled munadest, mida me oleksime maja poole pidanud viskama, leidsid tee kuti juustesse või keha pihta. See oli palju lõbusam.

Muidugi mulle ei meeldi, et mu riided on nüüd täielikult munavalge ja -kollasega määrdunud, kuid mul oli siiski lõbus.

Troyga lollitamine oli lõbus.

Omamoodi lõbus oli ka see, kuidas me kõik kolmekesi sündmuskohalt põgeneda üritasime. Jooksime pika maa, enne kui mööda tänavat rahulikumalt kõndima hakkasime. Arvasime ekslikult, et oht on möödas.

Aga mis polnud lõbus? PAGANAMA POLITSEINIKU AUTO MEIE JUURES PEATUMAS.

Ja kus ma nüüd olen? POLITSEIJAOSKONNAS.

Mu vanemad löövad mu maha.

Kõnnin paaniliselt kabinetis edasi-tagasi, olles häirirud poiste muretust hoiakust. Siin on kaks lauda, nende taga kaks arvutitooli. Ja just nende toolidega on mõlemad poisid end keerutamas. Kedagi teist siin ruumis ei ole. Vanem meesterahvas, kes end politseinikuna tutvustas ja meid jaoskonda tõi, jättis meid siia ruumi ootama.

"Persse!" hõikas Josh naerdes, kui tooliga ümber lendas.

"Hah!" osutas Troy ümber käinud kuti peale näpuga. "Mina võitsin - 257 tiiru, trumpa üle!"

Jäin mõlemat poissi tõsiselt vaatama, kui paaniliselt laususin: "Kas te saaksite seda tõsisemalt võtta?! Miks te peate sedasi lollitama?"

"Lollitamine hoiab meid noorena," vastas Josh uhkelt, kui tooli tagasi püsti sai. Ta võttis taas korralikult istet ja hakkas tiire tegema.

Troy lõpetas hetkeks enda tooliga keerutamise ja tõusis püsti, kuid ilmselgelt oli see ta jaoks liiga järsk muutus. Vean kihla, et kogu maailm ujus ta silme ees, kui ta paar sammu astus ja mulle peaaegu et otsa koperdas. Sain käed ette pandud ja poisist kinni haaratud, et teda jalul hoida.

"Sorry," sõnas Troy kergelt naerdes, üritades tasakaalu saavutada. "Mul on tasakaaluga sutsuke probleeme."

Mu käed toetusid poisi rinnale, et teda üleval hoida. Kui noormees taas sirgelt seista jaksas, võttis ta mu käed oma rinnalt ja jäi neid me vahele hoidma.

Ja justkui dejá vu tunnen, et olen seda kõike juba varem teinud. Olen seisnud sedasi noormehega vastamisi, teineteist käsikäes hoides ja sügavalt silma vaadates.

See erineb sellest korrast, kui järve ääres seisime. Erineb sellest, mis meie vahel telgis juhtus. Erineb kõigist neist teistest sarnastest kordadest.

Oleme küll hetkel politseijaoskonnas kabinetis, ent ühtäkki leian end kauges mälestuses.

Ma leian end peolt. Nii ehedalt meenub mulle hõõguv alkoholimaitse mu keelel. Tajun kõrvus kaugelt kostuva muusika bassi ja näen silmis Troy armsat nägu.