Armas idioot

7. Turvakaamera salvestus

Öö vastu pühapäeva oli kohutav.

Koh-koh-KOHUTAV! Täiesti üle mõistuse piinarikas öö.

Ma ei suutnud absoluutselt sõba silmale saada, kuna miski oli end mu väheste ajurakukeste vahele nii osavalt ära peitnud ja just see miski ei lubanud mul magada. Ikka ühe uuesti ja uuesti karjus ja torkis see paganama miski ja naeris mu üle.

Haha, sa ei mäleta, mis reedesel peol juhtus! Haha, sul on ainult üks mälestus sellest! Haha, sa ei tea, mis sinu ja Troy vahel aset leidis! Haha, kuidas sa said end nii täis juua, et ise praktiliselt midagi ei mäleta! Haha!

Ma proovisin meenutada, ma tahtsin teada, mis peol toimus. Mu silmad on nüüd aga nii valusad, sest pigistasin neid öö jooksul korduvalt tugevasti kinni, lootes, et mida pimedam on, seda suurema tõenäosusega meenub mulle veel midagi reedesest peost.

Aga eip!

Ma ei mäleta rohkem mitte kui midagi, vaid see väike ja üsna häbistav lõiguke, mis venna ja vanaema kaardimängu ajal hetkeks mu silme eest läbi jooksis. See mälestus, kus ma napsuselt hullu juttu ajasin ning ujuma tahtsin minna, mis viis seejärel Troy eest ära jooksmiseni, kui poiss mu kannul sörkis.

Ma ei suuda sedasi! Ma pean teadma, mis kurat juhtus.

Just seepärast loodan väga, et näen midagi meeldivat oma parima sõbra turvakaameratelt, näiteks seda, kuidas ma Troyle jalaga munadesse virutan või midagi.

Seda oleks tore näha.

On pühapäeva hommik, kell liiga varajane mu kohta - alles kümme hommikul. Vara! Tegu on viimase päevaga, enne kui kool päriselt algab ja viimane kooliaasta samuti alguse saab.

Muusika mu kõrvadele.

Oleksin tulnud oma sõbra ukse taha pärastlõunal, et teda mitte hommikul vara tülitada, aga ma ei jaksanud kauem oodata. Magamisest ei tulnud nii või teisiti midagi välja. Nii et kiiruga olen ma nüüd Millie maja ette jõudnud, astusin uksest sisse, helistamata uksekella.

Nad peaksid ust lukustama, sedasi võib ju iga murdvaras vabalt sisse jalutada.

Ma ei juurelnud selle üle kaua, sest nägin koridoris bokserite väel seisvat Samueli, kes suure toidukuhjaga oma toa poole liikus. Mul peaks olema mingigi reaktsioon, nähes oma parima sõbra kaks aastat nooremat venda poolalasti mööda maja ringi lippamas, kuid samas olen sellega harjunud. See poiss vihkab riideid. Ja olen kindel, et kui ta saaks, käiks ta hoopis palja tagumikuga ringi, tema au eespool ripakil.

"Hei, Sam!"

Poiss peatus ja vaatas nüüd uniselt üle toidukraami minu suunas: "Oh, hei, Liz. Mida sa nii vara siin teed?"

"Mul on vaja su õega rääkida," laususin õlgu kehitades ja liikusin ta õe toa poole.

"Ta on köögis, teeb endale seda rõvedat smuutit jälle," pööritas Sam ohke saatel silmi ja tegi öökivaid nägusid. "Ma annan sulle neli eurot ja kakskümmend senti, kui sa selle lehmakuse talle pähe valad."

"Tänan ei," naersin poisi poole, kui oma sammud köögi suunas seadsin. "Kui ma surra tahan, siis seda kindlasti mitte su õe käte läbi."

"Sinu kaotus," lausus poiss. Enne, kui jõudsin kööki kaduda, küsis ta: "Liz, kas sa mu käeraudu oled näinud?"

Käerauad... Okou.

"Ei," vastan liigagi kiiresti, mis ilmselgelt ütleb, et tean rohkem, kui välja näitan. Kuidas ma talle seda tõde ütlema peaksin? Tšau, mu parima sõbra väikevend, su käerauad on mu sokisahtli kõige kaugemas nurgas. Nii ütlengi või?