Armas idioot

11. Tulevane mees ja naine

JIPIKAJEE!

Ma olen nii paganama õnnelik, et tahan kogu maailmale seda hõigata! Kuigi sattusin sellisesse meeleollu juba eilse päeva hommikul, olen ka kakskümmend neli tundi hiljem sama õnnelik. Ehk isegi veelgi õnnelikum.

Mitte kunagi ei ole ma olnud nii rõõmus selle üle, et ärgates on linal punane plekk. Mul algas see kuupuhastus, mis tavaliselt naiste kehi iga kuu oma kohaolekuga õnnistada armastab. Mul algasid päevad. Jipika-jipikajee! Ma ei ole rase! Kordan - MA POLE RASE.

Ja seda on kuradima hea teada. Mul on reede hommikust saadik olnud väga hea tuju. Nii et kuigi ma olin kõigi ja kõigega esimesel nädala poolel väga kuri ja pahane ning mul oli kopp täiesti ees, siis nüüd olen ma väga sõbralik olnud.

Ausõna, ma pole mitte kunagi nii õnnelik olnud, aga see eilne hommik oli lihtsalt IMELINE.

Ma ei väsi seda kordamast - ma ei ole rase! Mu sees ei ole ühtegi Troy titte arenemas.

Kui ma eile hommikul avastasin, et mu linal väike punane vereplekk oli, tõusin kiljudes voodist püsti, hakates tegema naljakaid tantsuliigutusi oma õnne väljendamiseks. Tõsiselt, mu pea kohal olevate mustade pilvede vahelt hakkas natuke valgust paistma. Mu vend tormas kõrvaltoast kohe kohale, kui ta mu kiljumisi kuulis ja päris väga murelikult, mis minuga lahti on ja kas kõik on korras. Ma tõmbasin teki voodilt, osutasin sõrmega väiksele vereplekile ja lisasin talle, et ma veritsen ja tantsisin oma tobedat tantsu edasi. Ma kordan, ma olin rõõmus! Mu vend aga ei jaganud minuga samal rõõmu, vaid hakkas kohe hirmuga pärima, et kuhu ma end ära lõin või millega lõikasin. Tobu.

Ta vist oli valmis juba kiirabi kutsuma, kuid ma hakkasin üle maja karjuma: "Mulle tulid sõbrad külla! Ma armastan teid, mu punased sõbrad! Ma ei vingu enam mitte kunagi selle üle, kui te tulete! MA ARMASTAN TEID, MU KALLID PUNASED SÕBRAD."

Nii et kiirabi asemel kaalus mu vend vist hoopis hulluarstile helistamist. Lõpuks suutis ta siiski olukorrast vist aru saada, sest ta väljus ilmselge ebamugavustundega mu toast ja ei tõstatanud minuga enam seda teemat. Ja keegi pole mind veel ka hullumajja vedanud, seega oletan, et kõne mõnele psühhiaatrile jäi tal tegemata.

Kuigi pean tõdema, et olen viimased paarkümmend minutit justnimelt ühe hullumaja suunas teel olnud. Okei, võib-olla mitte otseses mõttes hullumaja suunas, aga olen tõesti ühe hullu inimese maja poole liikumas.

Troy.

Poiss oli andnud mulle oma aadressi, sest otsustasime just tema pool meie kunstis antud paaristööd arutada. Kuid isegi teadmine, et pean veidi oma väärtuslikust laupäevast selle idioodiga veetma, ei muuda mu tuju halvaks. Ma ei ole rase ja see teeb mu õnnelikuks ja miski ei muuda seda! Mitte paganama miski!

Ma pole küll veel seda ostetud rasedustesti teinud, kuid teen seda järgmisel nädalal. Ja ma tean, et see näitab negatiivselt ja ma pole rase. Ma lihtsalt tean.

Kuigi mu peas mõlguvad veel muremõtted sellest, et ma võin kanda lapse asemel hoopis mõnda sugulist haigust. Samas aga ei julge ma selle murega kellegi poole pöörduda. Mul on häbi. Kuidas need inimesed minusse suhtuksid? Kuidas nad mind näeksid? Mida nad minust ometi siis arvaksid? Nii et ma lihtsalt üritan seda ignoreerida.

See tuleb mul päris hästi välja, kui ma ei pea Troy lõusta vahtima, aga täna ma vist pean seda päris palju tegema.

Olen jõudnud Troy antud aadressile, tagasihoidliku majakese juurde. See ei näe hullumaja moodi välja, see on hea uudis.

Helistasin veidi aega uksekella ning uks avanes, kuid ühe kaheksateist aastase kuldsete juustega idioodi asemel vaatas mulle vastu hoopis mustades toonides juustega meesterahvas, kes mind tõsidusega teretas.