Armas idioot

8. Taevane ilmutus

Peale seda, kui mul õnnestus see salvestus, kus ma koos Troyga ihualasti mööda tänavat jooksime, jäädavalt oma sõbra isa arvutist kustutada, kiirustasin peagi koju.

Mainisin vaid Milliele, et ta ei saagi kellelegi mu kleidi rikkumise eest peksa anda, sest kaamerapildile ei jäänud midagi kahtlast.

Kuna minust küll selline valetaja sai?

Igatahes ei uurinud mu sõber rohkemat, kuna ta oli liiga ametis, et oma vend Samuelile kättemaksu mõelda. Olen kindel, et Millie tuleb välja hiilgava plaaniga, kuidas oma vennale selle eest tagasi teha, et poiss peol kuuekümne üheksa sendi eest teistele poistele oma õe rinnahoidjaid müüs.

Tüüpiline Sam.

Koju jõudes möödus pühapäev üksluiselt, ma ei teinud suurt midagi. Mõtlesin vaid Troyst, kuigi üritasin talle justnimelt mitte mõelda, saavutasin hoopis vastupidise efekti.

Ta ei lahku mu peast.

Mis peol juhtus? Kes see Troy üldse on? Miks ma temaga käeraudades olin? Kas me olime vahekorras? Kas ma sain temalt mõne haiguse? Kas ta tegi mu rasedaks? Mis ma oma lapsele nimeks panen, kui ta välja otsustab pupsata? Kas tal saavad olema sama ilusad kuldsed juuksed nagu Troyl? Samasugused silmad?

Woah, woah! Taltsuta end, Liz!

Esimese koolipäeva hommikul ärkasin ma taaskord peavaluga, uniste ja kottis silmade ning läikiva südamega, mis vaid kinnitas mu kahtlusi, et mu sees on mõni Troy spermaga eostatud titt kasvamas.

Ma kaalusin oma kehva tuju ja oleku pärast isegi otsust juba esimesel koolipäeval koju jääda, kuid otsustasin seda mitte teha, sest päev otsa voodis lamades näeksin ma kindlasti oma silme ees vaid seda nõmedat ja irvitavat Troyd. Kui ma aga kooli lähen, on mu mõtted loodetavasti muule keskendunud. Ja mu aju vajab hädasti muud mõtteainet.

Terve tee kodust kooli mõtlesin ma taas Troyst (väga üllatav uudis, eksole), nii et mõtetest välja tulles avastasin end juba koolimaja koridorides kõndimas. Olin peatunud oma kapi ees, hakates sinna seljakotist liigsed õpikud panema, et mul ülejäänud päeva kergem ringi oleks liikuda.

Ma ei pannud tähelegi, et ajal, mil mina asju kappi panin, ilmus mu kõrvale üks kogu. Alles seejärel märkasin inimest õlaga kappide vastu toetumas, kui enda kapiukse kinni panin.

"Tšau, Liz," lausus punakas-pruunide juustega poiss. "Kuidas su suvi möödus?"

"Hästi, Jax," vastasin sunnitud naeratusega, kui oma klassivennale otsa vaatasin. "Ja sinul?"

Poiss astus muiates sammu lähemale: "Sinuga oleks suvi palju lõbusam olnud, kas tead."

Jäin noormehele kergelt alt üles vaatama, kui ta oma januste silmadega järsku nii lähedale oli jõudnud. Ta kummardus veidi, justkui soovides oma mesiste huultega mulle üks suudlus kinkida. Lükkasin poissi ühe käega eemale, nii et noormees taarus natuke kummaliselt taha poole.

"Ei, Jax," laususin silmi pööritades, kui end ümber pöörasin ja kunstiklassi suunas liikusin.

Noormees ei jätnud jonni, ta liikus kiirelt mu kõrvale ja lausus taas mesisel häälel: "Kammoon, Liz, kas sa oled ikka mu peale pahane? Ma ju palusin vabandust. Ma tegelikult mõtlesin, et me võiksime see aasta uuesti proovida."

Jäin sammu pealt seisma ja vaatasin talle uskumatusega otsa: "Sa oled uskumatu, Jax. Ma rääkisin sulle, et me võime sõpradeks edasi jääda, aga meist ei saa kunagi midagi enamat."

"Kammoooooon, Liz," vingus poiss. "Palun proovime uuesti?"

Kissitasin Jaxile silmi ja surusin nimetissõrmega ründavalt ta rinnale, kui kindlal häälel laususin: "Las ma tuletan sulle meelde, Jaxon, sina jätsid minu maha. Ja mille pärast? Sest ma ei olnud nõus sinuga magama! Me käisime kaks nädalat ja sa said kurjaks, kui ma ei olnud nõus sinuga asja kallale asuma, et sa saaksid kõikide oma semude ees eputada, kuidas sa minuga seksisid."