"Armastab, ei armasta, ikkagi armastab... Ei, ei armasta... Armastab? Ei armasta... Armastab?! Ei, ta ei armasta... Kurat küll," ohkasin pahuralt ning viskasin hilise võilille, mis nüüd ilma oma kollaste õielehekesteta väga paljas on, tagasi enda kõrvale kraavipervele ja haarasin järgmise.
Karikakraga oleks raudselt armastanud...
Olin just järgmist võilille paljaks kiskumas, kui järsult üks õline kalts mulle sülle lendas ja Troy irveline lause mu kõrvu jõudis: "Ära usu selle võilille juttu, kallis naine, ta valetab sulle, sest ma ARMASTAN sind küll ja veel."
Tõstsin oma silmad enda sülest eemale kruusateel romu auto kõrval seisvale Troyle, kellele otsa vaatamiseks pidin hõõguva päikese pärast silmi kissitama.
"Ma ei küsinud võilillelt, kas sina mind armastad, sinu hullust minu järele ma juba tean," pööritasin poisile silmi, mõeldes mõne päeva tagusele stseenile, kus poiss mulle selle oma plikalikus riietuses olles üsna selgeks tegi.
Ja see väike musi, mille ta tegi... Oh jummel.
"Kelle kohta sa siis võilillelt küsisid?"
"Justin Bieberi," naeratasin võidukalt.
"Hah! Tema sind küll ei armasta, mina olen tema salajane armuke."
"Miks ma ei imesta?" raputasin vaikselt peaga ning pöörasin oma pilgu tagasi näppude vahel olevale lillele.
Kuulsin vaid Troyd naermas, kuid ta ei jõudnud midagi lausuda, sest me mõlema tähelepanu pälvis taas mu pahur vend Kevinike, kes kurjalt hõikas: "Axel, see on viimane kord, kui ma su enda auto rooli lasen."
"Mina süüdi ei ole, et su auto selline möku on, et minusugust ralliässa ära ei kannata!"
"Saa aru, mees, SA EI OLE OTT TÄNAK!"
Tõstsin taas pilgu, et vaadata, kuidas mu vend ja ta sõber Axel autokapoti juures askeldasid ja samal ajal teineteise poole solvavaid märkusi heitsid. Nad on juba pool tundi teineteisega vaielnud, mõni ime siis, et me endiselt veel mitme kilomeetri kaugusel laagrikohast oleme ning kusagil põldude ja metsade vahel nõmedaid parme söödame.
Troy pööras end taas ümber, et Kevinile ja Axelile jälle appi minna. Meie seltsis on muidugi ka kolmas musketär Ricky, kuid tema lõpetas auto parandamise üritused juba peale viite minutit. Seega, mu kallis klassivend magab auto tagaistmel, jalad avatud uksest välja paistmas.
Näen selgelt siin kraavipervel istudes tema tenniseid.
Oleks meil levi olemas, saaksime kellegi endale appi kutsuda. Aga muidugi ei ole meil seda! Oleksime siis võinud vähemalt hilisemal kellaajal sõitma hakata, sest antud hetkel tulevad teised klassikaaslased ja sõbrad alles tunni aja pärast.
Oleme iga aasta sügise algul veidike suurema seltskonnaga siia kanti telkima tulnud. Esialgu olid meiega ka vanemad, kui me väikesed olime, kuid nüüd, mil me juba suured oleme, ei ole nad meiega enam kaasa tulnud. Sellest sügisesest telkimisest on saanud meie lõbus traditsioon.
Kuid enam pole see sugugi lõbus, kui mu venna tobe auto keset põlde üles ütleb!
Tundsin jälle parmuhammustust oma paljal käsivarrel, nii et kargasin püsti - mulle aitab!
"Poisid! Mulle AITAB!" kordasin oma mõtet, et ka teised sellest teadlikud oleksid. Viskasin Troyle oma süles olnud õlise lapi vastu vahtimist, kui ta juhmi näoga mulle kapoti juurest otsa vaatas. Pildusin ta poole ka võilille, mis senimaani mu näppude vahel oli ja mille Troy osavalt kinni püüdis.
"Te olete ühed täielikud susserdised, te ei saa iial seda autot enam korda!" mühatasin neile pahaselt. "Mina lähen!"
Trampisin dramaatiliselt ümber auto, kummardades siis autosisemusse ja Ricky pea juurde, et tema pea alt enda seljakott võtta.
YOU ARE READING
Armas idioot
Teen FictionMida teeksid Sina, kui leiaksid ühel hommikul oma voodis ärgates enda kõrvalt tundmatu noormehe, kelle käsi on käeraudadega Sinu külge aheldatud? Põõnaksid voodis edasi või läheksid endast välja, just nagu meie peategelane Lizzy? Lizzyl pole aimugi...
