Armas idioot

16. Armukade?

Oli tavaline ja rahulik laupäeva õhtu meie laagriplatsil, kuid vaid ühe ootamatu liigutusega suutsin ma selle pea peale keerata.

Ma suudlesin Rickyt.

Oma head sõpra ja klassivenda.

Ja miks?

Seda kõike vaid selleks, et tunneksin midagigi muud kui seda söövitavat ja ebameeldivat tunnet kõhus, mis tekkis, kui jälgisin me vastas istuvat Troyd ja tema külge klammerduvat Reginat.

Ja ma tõesti tundsin midagi muud.

Ebamugav kihelus mu kõhus oli tõepoolest aeglaselt haihtumas, kui tormakalt oma heale sõbrale sülle olin roninud ja oma huuled tema omadele surunud. Ricky jaoks oli see nii ootamatu käik. Tabasin ta suu just sel hetkel, kui ta parasjagu eemal lollitavate Kevini ja Axeli tegude üle naermas oli. Seega tundsin tema naeru läbi suudluse ja kuigi Ricky oli esialgu mu teost täielikult rabatud ega osanud midagi teha, suutis minu järjepidev suudlemine ta praokile jäänud huultele noormehele elu taas sisse tuua.

Kuid poiss oli endiselt mu tegudest kohkunud. Seega oma huuli tema huultelt tõstmata, sosistasin talle läbi oma tormaka suudluse anuvalt: "Palun..."

Varsti suudles ta mind vastu ning tajusin kohe tema huultelt alkoholi surisevat magusust ning ka see aitas mul tunda kõike muud, kui seda, mida Troy ja Regina minus tekitasid. Ricky käed leidsid peagi tee mu seljale, kuhu ta need ettevaatlikult ja toetavalt libistas, justkui kartes, et vastasel juhul võin ta sülest maha kukkuda.

Aegamööda hajusid mu kõrvust kõik pealtvaatajate huilged ja ahhetamised, mida minu ootamatu käitumine neis tekitanud oli. Keskendusin vaid enda all istuvale Rickyle, üritades ise meeletult suudlemisega oma peast välja saada seda muigavat Troyd.

Mu huuled liiguvad nii kiiresti ja nõudvalt, mu silmad on nii tugevalt kinni surutud, mu üks käsi on kindlalt poisi rinnal ja teine ta kaelal, kuid miski pole piisav.

Troy ei kao kusagile.

Troy nägu ja ta silmad ja ta huuled ja ta kuldsed juuksed ja ta muie ja KÕIK on mu peas nii kenasti silme ees ja ta lihtsalt keeldub lahkumast.

Toon oma mõlemad käed Ricky rinnale ja haaran tugevamalt tema särki enda pihkudesse, et teda tema huultega endale veelgi lähemale tuua, lootes, et sedasi õnnestub mul Troy kummitavast kohalolekust vabaneda.

Mu kergelt jahedad huuled liiguvad nii januselt, nii tormakalt ja nii paganama nõudlikult, et ma ei saa enam isegi aru, mida täpsemalt teen. Korraga tajusin aga hoopis, kuidas Ricky minust eemale tahtis tõmbuda. Mina seda aga ei tahtnud.

Ma ei taha, et see lõppeks! Ma ei taha, et ma peaksin jälle vaatama, kuidas Regina Troyle külje alla poeb. Ma ei taha näha, kuidas Troy oma armsate ja siniste silmadega teda vaatab. Ma ei taha näha, kuidas poiss Reginaga oma naeratust jagab, talle muigab. Ma ei taha seda näha. Ei taha!

Hoolimata sellest, kui väga ma üritasin Ricky suudlemist jätkata, õnnestus tal siiski me huulte ühendus katkestada, kuid ta ei tõmbunud palju eemale. Me näod olid endiselt nii lähestikku, et tundsin alkoholi tema kiirenenud ja katkendlikus hingamises.

Ühtäkki tabas mind aga häbi. Mida ma ometi tegin!?

Heitsin korraks oma pilgu Ricky õhetama hakanud näole, kuid suunasin oma silmad ruttu eemale, poisi õlale, et mitte talle otsa vaadata. Mul on piinlik.

Kuigi ma ei näinud, mis meie ümber täpsemalt toimus, võisin oletada, kuidas kõigi silmad meile olid suunatud. Ometigi ei teinud ma sellest välja. Mul on häbi vaid Ricky ees - ma olen ta tobedasse olukorda pannud.