Armas idioot

5. Politseijaoskonnas

Kui suur on tõenäosus, et mind ja Troyd saadetakse politseijaoskonnast otsemaid hoopis hullumaja, kui me läheme nende juurde palvega, et palun tehke lahti meid aheldavad käerauad?

Kohe saame teada...

Astusime peagi Troyga jaoskonda sisse, jäädes korraks kohmakalt keset avarat fuajeed seisma. Ma küll teadsin, kus see hoone asub, kuid mul pole kunagi siia majja asja olnud. Kummalisel kombel aga liikus Troy, mina tema kannul, väga sihikindlalt infolaua juurde, mille taga üks vanem naisterahvas istus.

Blondide ja krunnis juustega naise näole ilmus lai naeratus, kui ta oma prillid ninalt alla lükkas ja üle nende noormeest silmas: "Oi, tere, Troy! Sind pole ammu siin näinud!"

"Tere, Susanne," naeratas poiss naisele ja toetas end laua vastu, mina kohkunult kõrval seismas. "Ma nüüd kolisin siia, nii et mu visiidid ilmselt hakkavad tihedamini toimuma."

Mida... Kas Troy on siis mingi alalõpmata seadusega pahuksisse sattuv poiss? Mis toimub?

"Kuulsin-kuulsin seda uudist, see on tore. Mul on ikka hea meel sind siin näha, Troy," vastas naine naerusuil, heites hetkeks segaduses pilgu mulle ja poisi paljale rinnale. Ta õnneks ei näinud käeraudu. "Aga ega sa siis niisama ka tulnud vist. Otsid Franki?"

"Jah, on tal aega? Ma ei jää kauaks."

Naine pööras end telefoni poole, kuid lausus enne: "Ma kutsun ta siia."

"See oleks kena, aitäh sulle, Susanne."

Troy saatis naisterahvale veel ühe oma naeratustest, kuid haaras seejärel mu käe oma peopessa ja kõndis minuga eemale, kus me kusagile fuajee seina äärde seisma jäime.

Troy muigavast näost võisin oletada, et ta nägi väga selgesti kui segaduses ma olin. Oleksin midagi poisilt küsinud, kuid mul ei tulnud isegi ühtegi küsimust pähe. Ma lihtsalt vaatasin oma suurte silmade ja tõstetud kulmudega noormehe muhelevat nägu.

Poiss muigas mulle kavalalt, enne kui küsis: "Mis viga, Lizzy? Sa oled kuidagi kahvatu."

"Ma lihtsalt..." pomisesin midagi endale nina alla, leidmata siiski õigeid sõnu, kuidas end väljendada.

Troy naeris järjekordselt mu üle.

Lükkasin noormeest õlast, kui talle kulmukortsutusega pahuralt ütlesin: "Ära naera mu üle kogu aeg!"

"Sa oled armas, kui sa segaduses oled," lausus ta vaikselt, kui pea alla suunas ja kergelt sellega raputas. "See ajab naerma."

Kissitasin poisi poole oma silmi ja oleksin veel mõndagi öelnud, kuid mind takistas eemalt lähenev inimene.

"Troy," lausus lähenev meesterahvas kindlal häälel, kasutades poisi nime kui tervitust. Tema hääl kõlas rangelt, justkui oleks tegu mitmekümne aastast tööpagasit kandva meesterahvaga, kuid kui oma silmad talle viisin, kohtasin meie vanust noormeest. Mõni aasta ehk vanem.

"Frank," vastas Troy sarnasel toonil, üritades matkida mehe karmi hoiakut.

Mehe pilk vilksatas üsna kiirelt üle Troy särgita ülakeha ja seejärel liikusid ta sinistesse silmadesse varjunud uudishimulik pilk hoopis minule. Need olid sarnased Troy omadega, kuid erinevalt poisi lõbusatest silmadest, on meie ees seisval mehel need tunduvalt karmimad.

"Millega sa hakkama said, Troy?" päris mees ohkega, kui ta oma pilgu tagasi poisi silmadesse viis.

"Ega ma suurt midagi ei teinud," kehitas Troy mu kõrval õlgu."Noh tead küll, ikka see tavaline. Jõin, tõmbasin amfetamiinist ja fentanüülist end segi, laamendasin, sõitsin viis autot sodiks, röövisin panka, tellisin paar prostituuti-"