Ma olen paraja supi sees.
Suure supi.
Ja ma ei näe ühtegi frikadelli, mille ümbert kinni haarata, et pinnale jääda.
Kui just Troy frikadell ei ole.
Temast saaksin kinni haarata.
Ta lamab mu kõrval.
Mul reaalselt on Troyga isegi lõbus ja te võite tõesti öelda, et ma reageerin üle, aga see ei ole ju normaalne, et mul temaga lõbus on!
Seega...
SUUR JA MAGE SUPP!
Kui me Troyga kokku leppisime, et laupäeval tema juures meie kunstitööd arutame, eeldasin ma, et olen tema pool vaid maksimum tund aega. Ma ei kavatsenud kauem selle idioodi koopas pesitseda ja seda mitmel põhjusel. No see on minu meelest päris hea põhjus inimese vältimiseks ja tema vihkamiseks, kui ta võtab sinult su süütuse ja seda kusagil vetsus, kui sa olid purjus, nii et sa ei mäleta ise sellest sittagi. See juhtus minuga. Ja ma olen endiselt väga-väga kuri! Nii iseenda peale kui ka Troy.
Vahel aga lihtsalt juhtub nii, et kuigi sa teed plaani väga lühikest aega selle poisi toas viibida, kes sulle tegelikult üldse ei meeldi, siis üks jututeema viib teiseni ja sul hakkab nii lõbus, et KABOOM ja viis tundi on läinud nagu naksti!
Kuhu see aeg küll kaob?
Ma andestaksin endale selle ajakao, kui teaksin, et me tegelesime ainult koolitööga. Samas aga leidsin mitmeid korrad, kuidas me oleme ma-ei-tea-mis muude teemade üle arutama jäänud, mis polnud kuidagi meie kunstitööga seotud. Ja ma vihkan, et ma tegelikult ka nautisin Troyga niisama rääkimist. Ugh...
Kuigi muude jututeemade vahel me saime ka oma kunsti paaristöö jaoks palju plaane paika pandud.
Esiteks, meie kunstitöö põhiliseks märksõnaks saab olema ÕNNELIK.
Teiseks, me kavatseme oma töö teha videoformaadis, sest selgus, et kumbki meist ei oska ei joonistada ega maalida. Kuigi mu kriipsujukude joonistamise oskus on täiega hea, siis sellegi poolest meenusid meile õpetaja sõnad, et ta ei taha näha neid Jukusid ega nurgapäikeseid. Seega mu kriipsujukud on mõneks ajaks maha kriipsutatud... Kunagi saan ma veel nendega kuulsaks! KRIIPSUJUKUD VALLUTAVAD MAAILMA.
"Mis sa mõtled?" tõi Troy hääl mind oma mõtetest välja.
Poiss lamas külili oma voodi peatsis, toetades oma küünarnukki sedasi, et ta saaks pead käe vastu toetada, kui ta mu poole vaatas. Mina lamasin aga kõhuli voodi jalutsis.
"Kriipsujukudest," vastasin õlgu kehitades, kui ma pead natuke paremini käele toetasin, et noormeest jälgida.
Poiss ohkas läbi naeru ja ajas oma pea korraks kuklasse, enne kui lausus: "Juba kümnendat korda, Lizzy, ma küll armastan su kiindumust neisse alatoidetud mehikestesse, aga me ei saa õpetajale kriipsujukude tööd esitada."
"Nõme," mõmisesin vaikselt, kui silmad kinni panin ja lihased, mis mu pead natuke üleval hoidsid, lõdvaks lasin, et pea kätele puhkeolekusse jätta.
"Sulle sobis see video tegemise idee ka ju?"
"Jajah," pomisesin vaikselt. "Aga me filmime sinu telefoniga, sest mina ei hakka enda telo mälu raiskama. Mul see niigi täis."
Kuigi mu silmad olid kinni, kuulsin väga hästi poisi häälest ära, kuidas ta naeratades sõnas: "Mis teil tüdrukutel on seal telefonis, et teil ruum kogu aeg otsas on?"
YOU ARE READING
Armas idioot
Teen FictionMida teeksid Sina, kui leiaksid ühel hommikul oma voodis ärgates enda kõrvalt tundmatu noormehe, kelle käsi on käeraudadega Sinu külge aheldatud? Põõnaksid voodis edasi või läheksid endast välja, just nagu meie peategelane Lizzy? Lizzyl pole aimugi...
