Armas idioot

3. Kolm musketäri

"Juba kolmas kord - palun pane oma käsi minu käe peale, ma ei saa muidu käike sisse," lausus poiss kergelt naerdes, üritades oma silmi teel hoida. Ma tean, et ta kannatus hakkab tegelikult vist juba katkema, aga paras talle. Paras, paras, paras.

Selgus, et noormees siiski omab juhilubasid ja seda juba üle poole aasta, nii et ma ei pea kartma, et ta kraavi sõidab. Tore seegi... Ma ei taha, et mu laupäeva pärastlõuna sodiks sõidetud ajudega lõppeb.

Samas aga puuduvad tal oskused autol käike vahetada, kui ta peab seda tegema käega, mis on aheldatud minusuguse tüdruku külge, kes keeldub oma kätt tema oma peale panemast.

"No ma palun sind, Liz," sõnas ta ohkega, kuid talle justkui meenus midagi ja ta parandas end kähku. "Lizzy, palun pane nüüd oma käsi minu käe peale."

Kissitasin juba ma ei tea mitmendat korda sellele idioodile ja pööritasin silmi. Tegin võimalikult valju ja häiritud ohke, et ta ikka aru saaks, et ma ei taha teda tegelikult puudutada ja asetasin seejärel vastumeelselt oma jaheda käe poisi kuumavale käele, mis käigukangil puhkas.

"No näed, Lizzy, ei olnudki ju nii raske! Ja sa elad ka veel, ei surnud mu puudutuse peale ära, kae nalja."

Ma ei teinud noormehest välja ning pöörasin pilgu õue, jälgides oma armsa kodulinna elamuid ja teisi hooneid ning siinseid inimesi, kes sel pärastlõunal on otsustanud tänavatele jalutama tulla.

Ma ei taha väljas olla.

Ma tahan koju. Ma tahan magada. Ma tahan meenutada, mis öösel toimus. Ma tahan siis jälle unustada. Ma tahan, et peavalu lõppeks. Ma tahan normaalseid riideid selga, mitte seda särki, mis suure tõenäosusega varsti alla kukub ja kõigile mu tissid paljastab. Ma tahan, et käerauad kaoksid. Ma tahan, et mu käsi ei oleks selle idioodi külge aheldatud. Ma tahan selle idioodi juukseid sasida, sest mulle meeldib, kuidas taevalaotuse ere päike autosse valgust heidab ja poisi juuksed kuldseks värvib.

Ei, oota... Seda ma ei taha teha.

Ei tea, kas ta on mingi vampiir? Videviku Edwardi sugulane või midagi? Ma võin vanduda, et ta paljas ülakeha koos tema pringi rinnaga sädeleb mulle vastu, kui päikesekiired temani jõuavad.

Kas rind saab üldse prink olla? Pepu on asi, mis on prink, aga kas meeste rinnad on ka või?

"Kui sa veel kaua vahid, ma võib-olla hakkan selle eest raha sisse kasserima, kas tead," vaatas poiss silmanurgast oma muigega minu poole, enne kui silmad taas teele viis. "Saaksin miljonäriks."

Kohmetusin ja viisin samuti oma pilgu teele, tundes, kuidas kerge roosakus kiiresti oma tee mu põskedele leiab. Ei no tore...

"Kas sa ikka tead, kus lennujaam on?" küsisin poisilt mõne hetke pärast, lootes, et suudan sel viisil oma silmade tähelepanu õigesse kohta suunata, mitte poisi rinnale.

"Enam-vähem jah," vastas ta haigutades.

"Sa ei ole kohalik, ega ju?" küsisin uue küsimuse. Ta ei käi mu koolis, seega ma eeldan, et ta on kusagilt väljaspoolt mu kodulinna. Kuigi võib-olla see tüüp ei käigi enam koolis. Kui vana ta on? "Ja kui vana sa üldse oled?"

"Vahi aga nalja, Lizzy tahab mind tundma õppida," lausus noormees lõbustatult. "Aga jah, ma ei ole siit kandist pärit."

"Ja vanus?" pärisin poisilt kahtlustavalt. Pidin ma paari kuu eest kaheksateist saama? Oleks ma veel seitseteist ja see tüüp täisealine, ma saaksin nimelt ta elu kihva keerata ja ta kohtusse kaevata, et ta alaealisega vahekorras oli. SÄH TALLE SIIS! Järgmine kord teab, et minusuguseid peol täis joonud inimesi, kes endiselt usuvad armastusse, ei tohi pidudelt voodisse meelitada.