Armas idioot

6. Haigus, beebi ja Uno

Kuigi ma tegin üsna head tööd Troy ignoreerimisega, kui ma ta sinna tänavale maha jätsin, ilma et talle oma numbri oleksin andnud, ei suutnud ma teda oma peast enam sugugi välja visata.

Terve tee politseijaoskonnast koduni mõtlesin ma ainult temast, sellest rumalast Troy nimelisest idioodist, kellega ma terve hommikupooliku käeraudades pidin olema. Kuna ma mõtlesin ainult, justnimelt AINULT temast, ei pannud ma tähelegi, kui järsku oli mu käsi juba kodumaja ukselingil.

Astusin vaikselt majja sisse, lootes, et keegi ei märka, kuid esikus seisis parasjagu mu isa, kes endale välisjalanõusid jalga hakkas panema.

"Hei, paps," vastasin talle uniselt, lootes, et ta minult ei küsi, miks ma vennaga koju ei tulnud. 

"Tšau," tervitas ta mind vastu, kuid mis ta järgmisena ütles, pani mu südame korraks kiiremini põksuma kui loomulik. "Said poisist ja käeraudadest lahti või?"

Kuidas ta... KEVIN!

"Kevin rääkis sulle või?" ohkasin pahuralt ja panin käed risti rinnale, kui tennised jalast olin lükanud.

"Ei, su vend ei ole midagi öelnud," muheles isa, ajades ennast natuke rohkem sirgu, kui ta oma jalanõud jalga sai. "Sa ise ütlesid."

"Misasja?"

"Sa tulid eile öösel, või noh, täna hommikul kella viie paiku koju ja karjusid üle kogu maja, et keegi oma toast ei väljuks, sest sa oled paljalt mingi poisiga käeraudades ja kondad mööda maja ringi ja sa ei tahtnud, et keegi näeks," vastas ta õlgu kehitades.

Vaatasin teda punnis silmadega: "Ja sul ei tulnud kordagi pähe mõtet, et see suvaline tüüp mulle liiga teeb? Tõesti, sa oled aasta isa, paps."

Mees naeris kergelt, enne kui vastas: "Kui ma oleksin pidanud kellegi pärast muretsema, siis selle poisi pärast."

Pööritasin silmi ja ohkasin pahuralt, enne kui end ümber pöörasin ja minema tahtsin hakata. Isa lausus natuke tõsisemal toonil: "Ma tean sind, Liz, sa ei tee midagi rumalat, mida sa hiljem kahetsed. Erinevalt su vennast... Sinust kolm aastat vanem, aga käitub ikka nagu poisike."

Naersin selle peale, kuid lasin sel minna ja liikusin oma toa poole. Ma tahaksin väga lihtsalt pikali visata ja magama jääda, kuid muidugi pidin ma enne oma voodipesu ära vahetama.

Ja kae imet, Troyl oli ühes asjas õigus, mu kadunud kõrvarõngas oli tõepoolest voodis.

Igatahes, eirasin seda tungivat soovi kogu voodi põlema panna ning vahetasin vaid voodipesud ära. Kartsin selle käigus mõne kasutatud kondoomi peale sattuda, kuid seda ei juhtunud. Mu voodi oli kasutatud kondoomide vaba. 

Yay!

Kogu tuba oli. Ma tegelikult ka tuhlasin läbi kõik prügikastid, ma käisin läbi kõik oma toa sahtlid ja nurgad, uurisin igat kohta, kuhu üks kasutatud kondoom võib sattuda ja ohkasin kergendatult, kui ei leidnud mitte ühtegi.

Võib-olla ma siis ei olnudki temaga vahekorras?

Kuid siis tabas mind teine mõte... Ma olin temaga kaitsmata vahekorras... Kas see pole mitte hullem? Mis siis saab, kui ma sain temalt nüüd sugulisel teel nakkuva haiguse?! Need ei ole naljaasjad. Mul võib olla AIDS, B-hepatiit, C-hepatiit, herpesnakkus, mükoplasmoos, süüfilis, klamüdioos, gonorröa... Uskuge mind, ma googeldasin.

Ma olen nii rumal, ma pole sugugi tark nagu mu isa väidab. Kogu aeg ju räägitakse - kasutage kondoomi, vaid need kaitsevad sugulisel teel levivate nakkuste eest. Ja mida mina öösel tegin? Kasutasin käeraudu! Need ei aita haiguste vastu! 

Seejärel tabas mind järjekordne arusaam - ma võisin sellest idioodist hoopis rasedaks jääda. See on samuti hull! Ma olen vaid kaheksateist, ma ei ole valmis emaks saama, ma pole valmis beebi eest hoolt kandma!