Seda nädalat on tõesti keeruline üle elada, kuna tegu on kõige veidrama esimese koolinädalaga, mis mul nende kaheteist aasta jooksul üldse ette on tulnud. Tänu taevale on hetkel neljapäeva viimane tund. Peale seda on vaid vaja reede kuidagi üle elada ja seejärel ongi nädalavahetus. Yay!
Ega muidu on kool nagu kool ikka, aga need viimased neli päeva on mul pidevalt kannul üks Troy nimeline vari. Ja just tema muudabki selle nädala üheks kummaliseks nädalaks.
Ma mõtlesin, et Troy saab olema nagu iga tavaline klassivend, kellega ma eriti palju ei suhtle, kuid kelle eksisteerimist ma siiski märkan.
Aga ma eksisin...
Ta jälitab mind. Teeks ta seda kasvõi salaja, et hiilib mööda seinu ja peidab end prügikasti, aga ei, ta jälitab avalikult. Ta on mul kogu aeg kannul nagu väike sabarakk. Ja kui ma ütlen kogu aeg, seda ma ka mõtlen.
Okei, jah, tüdrukute vetsu sisse ta pole senimaani veel tulnud, kuid uskuge mind, ei lähe kaua kuniks ta ka selle hullustükiga hakkama saab.
Kui ma lähen vetsu, passib tüüp terve aja ukse taga, nõjatub vastu seina ja ootab, mil ma välja tulen, et mu kannul edasi kõndida, see nõme muie suul. Uskumatu! Ma küll olen mõelnud, et oleks naljakas, kui ma vetsu aknast välja roniksin, ringiga koolimaja uksest siseneksin ja Troyd ootamatult ehmataksin. Samas aga raputan alati selle mõtte peast, sest miks ma sellist vaeva peaksin nägema. Ma ei viitsi tema pärast oma paksu tagumikku kooli väikesest vetsu aknast välja upitada.
Käiks see poiss niisama mul kannul, kuid ei! Olukorra muudab hullemaks Troy mölapidamatus. Oleks see normaalne jutt, suudaksin seda isegi taluda. Aga ei... Ta teeb rohkesti kohatud kommentaare, tüütab mind ja lollitab minuga. Ja see käib mulle närvidele. Samas aga käib viimasel ajal mulle KÕIK närvidele.
Ma üritan sellega lihtsalt leppida. Ma mõtlen, et võib-olla ta kardab koolimaja peal näiteks ära eksida või midagi ja sellepärast on tal vaja mõnda isikut, kelle kannul ta õigetesse kohtadesse saab?
Kes teab...
Kuigi ma olen suhteliselt kindel, et ta teeb seda kõike sellepärast, et mulle närvidele käia. Ta ju teab, kui ebamugav oli mul temaga käeraudadega aheldatud olla ja see, kuidas ta koolis pidevalt mu kõrval käib, meenutab vägagi eelmist laupäeva.
Ja nüüd, kui heliseb selle päeva viimane koolikell, olen rõõmus. Ma olen Troyst tänaseks taas vaba!
Tõusin kärmelt oma kohalt püsti ja tuhisesin koridori, et koolimajast enne Troyd väljuda. Muidugi on seda aga liiga palju palutud. Poiss jõudis peagi mulle jälile.
"Lizzy, kas keegi on sulle öelnud, et su kõnnak on väga graatsiline?" sõnas poiss muigega, kui mu kõrvale oli jõudnud.
"Jap," pööritasin poisi märkuse peale silmi, kuid hoidsin pilku endiselt otse. "Umbes trobikond teisi poisse."
"Ouch," sõnas noormees, teeseldes, et sai just haiget. "Ja ma juba mõtlesin, et ma olen su ainus."
"Nope," vastasin talle uhkelt. "Sa pead järjekorda võtma, kui minuga aega tahad veeta. Usu mind - järjekord on piiiiiiiiikk."
Oleks see vaid tõsi...
"Kas mul ei peaks väike eelis olema teiste ees?" sõnas poiss muigega.
Jäin sammu pealt seisma ja saatsin noormehele ühe oma pahura kissituse. Mulle ei meeldi, kui ta vihjab sellel, kuidas me käeraudades olime! Mulle ei meeldi üldse mõelda, mida me peol vetsus olevat teinud või minu toas... Ma ei taha sellele mõelda.
YOU ARE READING
Armas idioot
Teen FictionMida teeksid Sina, kui leiaksid ühel hommikul oma voodis ärgates enda kõrvalt tundmatu noormehe, kelle käsi on käeraudadega Sinu külge aheldatud? Põõnaksid voodis edasi või läheksid endast välja, just nagu meie peategelane Lizzy? Lizzyl pole aimugi...
