Armas idioot

9. Nõmedad sõbrad

Ma olin tulnud kooli lootuses, et saan siin oma mõtted Troyst eemal hoida. Nüüd aga selgus, et see tundmatu kutt, kelle kõrval ma laupäeva hommikul ärkasin, käib minuga samas klassis.

Ja vähe sellest, et ta mu klassivend on,  on ta tänasest ka kunstis mu pinginaaber ja paariline ühes suuremas töös.

Hüppan lausa rõõmust lakke, jee, nii tore... Võeh.

Peale esimest tundi tormasin üsna ruttu klassist välja, üritades sedasi Troy käest pääseda, kuid paganama pihta, see poiss on nüüd palju kiirem kui laupäeva hommikul. Ta oli mul kohe kannul, kui koridori jõudsin ja järgmise klassi poole liikusin.

Nii et jah, peaaegu kõrvuti astusime järgmisse klassi, kus toimub tund, mis taevale tänu on koos mu parima sõbra Milliega. Ta oli meile laua võtnud taaskord akna alla, istusin ta kõrvale vahekäigu poole. Troy aga istus täpselt minu ette.

Ugh...

"Tšau, Liz," tervitas Millie mind naeratusega, kuid vaatas seejärel kuldsete juustega poisi poole. "Tšau, Troy."

"Sa tead teda?!" laususin ma veidi valjemini, kui olin oodanud, aga hei, ma olen üllatunud!

"Duh, ma stalkin kõiki, kes meie klassi tulevad," pööritas Millie mänguliselt silmi ning osutas seejärel Troyle. "Pealegi, mina kutsusin ta reedel oma peole."

Mis?

Troy keeras end küljega meie poole istuma ja lausus mu sõbrale naeratades: "Aitäh, et kutsusid. Mul oli väga lõbus."

"Seda ma usun," muigas Millie ning saatis mulle pilgu, mis jäi mulle äärmiselt segaseks. Miks ta mulle sellise näoga otsa vaatab? Seejärel pööras Millie oma tähelepanu täielikult mulle. "Muide, Liz, ma kustutasin selle videosalvestise jäädavalt pilvest ära, kus te kaks palja persega maja ümber ringi lasete."

Oh jumal... Ma enda arust juba kustutasin, aga... Oih.

Kui Troy laginal naerma hakkas, lisas Millie: "Ma tean, et te olete täisealised ja mu isal ei tekiks politseiga jamasid, kuna tegu ei ole alaealiste pornoga, aga ikkagi ma soovin, et mu isa ei näeks mu parimat sõpra koos oma tulevase poiss-sõbraga paljalt ümber maja jooksmas."

Lasin oma peal kolksatusega vastu lauda kukkuda. Mida olekski mul öelda?

Ka Troy ei öelnud midagi, kuna ta oli taaskord hõivatud oma naermisega. Olen kindel, et Millie oleks oma jutule veel midagi lisanud, kui eemalt ei oleks kõlanud klassivend Ricky, mu venna ühe parima sõbra tervitust.

"Heihopsti, taunid!" hõikas ta juba eemalt, nii et tõstsin oma pea laualt püsti. Ta tuli meie juurde, hüppas ja libistas end üle Troy laua, et tema kõrvale aknapoolsele toolile istuda, kuna Troy istus mu ees vahekäigu poolel.

Ricky jätkas sama energiliselt: "Tervitust, Millie. Tervitust, Liz. Tervitust, tüüp, kelle nime ma olen ära unustanud, aga keda ma laupäeva hommikul koos Liziga käeraudades nägin."

Kuulsin oma parimat sõpra mänguliselt õhku ahmimas: "Miiiiiiidaaaa?"

Kaalusin taaskord oma pead kolksatusega vastu lauda kukutada, kuid otsustasin seda siiski mitte teha, vastasel juhul on mul päeva lõpuks otsaees üks suur muhk. Ja siis ma olen nagu ükssarvik.

Vaatasin Troy poole, kes olukorra peale vaid muigas, kui Ricky taaskord sõna võttis: "Liz ei rääkinudki sulle, Millie? Need kaks tulid poolalasti Axelile, Kevinile ja mulle lennujaama vastu, käed käeraudadega teineteise küljes, terve aja ei suutnud teineteiselt silmi pöörata."

"Ei ma vaatan jah, et need pilgud, mida nad saadavad, on sellised kahtlased," sõnas Millie mõtlikult ning vaatas oma mõtlikuse illustreerimiseks lae poole. "Nagu armunud või midagi."